Rapla Selveri suurjooks

Kuna Margus magab jätkuvalt magusat und peale pikka sõitu Raplast koju ja mina sain kooli ja tööasjad tehtud, siis teen mina kähku ära kokkuvõtte tänasest jooksuvõistlusest - Rapla Selveri Suurjooksust. Tegu on linnajooksude esimese jooksuga, seega neile, kes kõik etapid tahavad läbi joosta, ühe väga olulise jooksuga.


Mulle endale oli see ka oluline jooks. Mitte üldse sellepärast, et emadepäev oleks või et hinges oli lootus rekordit püüdma minna. Vaid hoopis seepärast, et see oli esimene jooks, kus lapsed käisid mulle kaasa elamas. Seega olin stardis ikka tunduvalt rohkem närvis, kui muidu. Tahtsin end kõige paremast küljest ju näidata. Eeskuju ikkagi ju :)


Päev ise oli väga ilus. Liigagi ilus üheks jooksuvõistluseks. Mina pole ju mitte üks teps kuuma ilmaga liduja. Kuuma ilmaga ma pigem olen kuskil lebos, mitte ei jookse mööda Rapla linna tänavaid. Aga täna tuli seda teha.


Enne aga jooksid meie pisikesed. Margus jäi seekord jooksust kõrvale tervislikel põhjustel, aga Mareli ja Marek said joosta küll ja lausa ühes jooksus. Kartsin natuke, et tuleb seda "pähe said!" tänitamine, aga ei tulnudki. Mareli küll tahtis, et Marek teda ära ootaks, kui rajal maha jääb, aga palusin ikka mõlemal omas tempos joosta. Marek veel targutas, et tema jookseb tempokalt :D  Eks nii läkski, et Marek varem finišisse jõudis. Kinkekotist, mille nad said osalemise eest, said lapsed endale jäätist, kohukest ja keefiri-marjajoogi.


Aeg läks jube kiiresti ja varsti olingi mina juba stardikoridoris. Ütleme nii, et ei olnud mingit sellist emotsiooni, et nüüd lähen nautima. Veidi liialt suur surve oli peal, ikka enda poolt, et see jooks ülihästi läheks. Pulss oli stardipauku oodates 135 ja pealegi. Palavus + närvilisus ei olnud just parim start.

Samas peale paugu kõlamist sain ilusti esimese km läbitud nii, et võisin endale pai teha. Ei tõmmanud paela kohe ümber kõri kinni. Eks selle edu juures mängis see ka rolli, et veel ei olnud ülipalavaks olemine läinud. Aga see ei lasknud end kaua oodata.

Juba 1,5-2 km pealt tundsin, et pulss hakkab läbi katuse tõusma. Oli just mingi tõusumoodi lõik ka läbitud. Mul on alati 2-3km sellised raske etapp, millest tuleb lihtsalt läbi närida. Enamasti läheb peale neid km-eid natuke jälle paremaks, aga täna ei läinud. Kohe mitte üldse, vaid hoopis hullemaks.

3. km täitumisel pidasin endale pika dialoogi, et äkki ikka kõnniks natuke. Haletsesin, et km aeg on üle 20 sekundi aeglasem, kui plaanisin (muideks plaan oli mul megahea peas) ja nii palav on, et ma kohe kukun maha, kui ma juua ei saa. Muidugi kaasnes sinna juurde kõva sõim iseendale, et kui ma juba siin suren, mida ma siis sügisel maratonil teen?!?!? Kes loll mind küll sinna ära moosis... Oeh, eks ma ikka ise...

No nii ma siis kirusin ja vandusin, haletsesin ja sõimasin end läbi veepunkti. Pärast seda läks veidikeseks ajaks veidi paremaks olemine, sest valasin korralikult end veega üle. Siis tuli 5km märk. Vot see hetk tabasin end positiivselt mõttelainelt. Vahet ju pole, et ma ei saa seda rekordit (kuigi sel hetkel oleks see olnud veel võimalik kinni püüda, kui ma oleks natuke kiirema sammu sisse võtnud). Ma pean lihtsalt edasi minema üks-kaks-üks-kaks. Tuleb see aeg mis tuleb, aga tubli olen ju ikka.. Vist :D Ühesõnaga hakkasin endal tuju üles kruttima.

See tuli mul päris hästi välja, sest vahepeal tõusis isegi tempo veidi paremat aega lubavamaks ja kui poleks nii kohutavalt palav olnud, siis oleks äkki isegi nautinud jooksu täiel rinnal. Muideks vaatasin, et mul on väga hea pulss võistluseks 177. Üle selle läks hingamine kuidagi paigast ära, aga 177 peal oli selline mõnus olemine juba.

Teises veekoha punktis valasin end veelgi enam veega üle. Ikka selga ja ettepoole ja pähe ka. Natuke ikka sisse ka :D 8km märgi juures pidin igasuguse rekordilootuse maha matma, aga üllataval kombel ei morjendanud see mind enam niimoodi, nagu 3. km-l. Võtsin seda pigem kui õppetundi, sest tänase jooksu puhul oli päris palju neid kohti, kus ma saaks linnukese tõmmata, et just sellepärast läks natuke tempot alla. Mõtlesin need kõik ka letti luua, aga mis kasu see annaks, eks. Ise tean lihtsalt milles järgmine kord tähelepanelikum olla.

Ühe asja siiski toon välja - mul on uusi jooksususse vaja. Tegin täna riskikatsetust ja läksin tossudega, millega kodus väikseid otsi muidu jooksen (ja sedagi vaid viimase kuu jooksul mõned korrad) . Kuigi nad on sama mudel, mis mul eelmised tossud, siis midagi nende juures häirib mind. Häiris ka jooksu ajal, aga jooksmata sellepärast ka ei jäta ju. Nii et järgmine nädal üritan selle vea peale maijooksu likvideerida :) Maijooksul pean küll siiski veel nende samadega jooksma, sest vanadel headel sussidel on kivi kuskil talla sees ja ma ei saa välja :(


Aga lähme jooksuga edasi. Viimasel km-l, see lõik kruusa-multši segul, tõmbas jalad eriti lodevaks. No üldse ei tahtnud sõna kuulata. Aga asfaltile jõudes läks olemine paremaks. Kaugelt nägin lapsi ka ja mõtlesin, et viimased sajad-meetrid panen siis täiega. Ma pulssi ei vaadanud, aga hingamine läks ikka väga häälekaks :D

Lõppu jõudes nägin, et aeg oli tiksunud juba üle tunni. No mis siis ikka. Elame üle. Parandame ennast ja küll see rekord ka kord tuleb. Neto ajaks sain 1:00:58, mis jääb oma tulemuselt alla ainult eelmise aasta Rapla jooksule. Seega, ei midagi kohutavat ju :)

Punapeedi pildiseeriast üks võte ka :D 
Järgmine nädal siis Maijooksule! Loodan, et ilm tuleb midagi paremat. Ei taha ära sõnada, aga ma parem võtan vihma, kui selle lõõskava päikese :D


2 comments:

  1. Olen nõus, et päiksega on maru kehva joosta. Oleks siis jahegi või midagi, aga täna oli lausa suvi meil siin Tartus. Selle rekordi pärast ära üldse kurvasta - ükskord tuleb ta ju nagunii. Eriti, kui sa nii tublisti kava järgi jooksed. See peaks arendama nii, mis mühiseb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh toetussõnade eest!

      kavaga ongi see teema, et hetkel oleme alles nö baasirajamise etapis ja kiiruse arendamine on alles ees :)

      Delete