Viljandi järvejooks 2017 - tehtud!

Täna avasin ametlikult oma jooksuvõistluste hooaja Viljandi järvejooksuga. Jooks oli ühtpidi väga hea ja teistpidi jällegi väga raske. Aga alustame algusest, nagu ikka.

Öö enne jooksu möödus väga rahulikult. Üllatavalt rahulikult isegi. Kui Marguse jorisemised välja arvata, sain ilusti magada ja peas väga palju uitmõtteid jooksuteemal ei olnud (unes nägin küll jooksmist, aga see oli hea uni :D ).


Hommikul see eest tuli tõdeda, et kogu minu logistikaplaan ja lootus, et kordki keegi perekonnast mu jooksule kaasa tuleb elama, on omadega uppi löödud. Iga lapse ärkamisega sain aru, et kõik nad on haiged. Kes vähem, kes rohkem. Ei tasu süüdistada eilset jooksu, meil siin viirus käimas ringi, mis täpselt samade sümptomitega.

Ilus number, või mis :D 
No see tähendas, et pean ikka ise kohale sõitma, ennast kuhugi ära parkima, koti hoidu viima ja stardini t-särgi väel ootama. Põdesin tükk aega, et kuidas ikka saab, aga tegelikult tuli väga hästi välja. Kuna ise minnes mõtlesin parkida veidi kaugemale, siis läksin natuke varem, kui muidu plaanis. Otseloomulikult unustasin kaasa võtta pirni, mille tunnikese enne jooksu pidin sööma, aga õnneks sain ühe batooni endale osta staadionil.


Tund enne jooksu sõingi selle batooni ära. Natuke hiljem viisin koti hoidu ja tegime Viigiga veidi sooja. Iseenesest oli õues nii soe, et isegi liigutamata ei hakanud t-särgiga külm. Siinkohal kiitsin vaid, et hommikust jahedust ilmateatele otsustamisel ei eelistanud.


Kui tavaliselt tundub stardikoridoris ootamine eriti venivat, siis seekord tuli start ootamatult kiiresti. Enne jooksu keerasin endale Puls pre-workout joogi veel sisse. Et noh, äkki aitab :D Ma ei teagi, kas oli sellest tolku või mitte. Alguses ju ikka see stardiadrenaliin, mis paneb vähe kiiremini liigutama ja seda ma tegin ka.


Isegi liiga kiiresti läksin ilmselt alguse, sest peale huntaugu tõusu oli pulss meeletu ja võttis olemise korraks ikka väga raskeks. Siis küll mõtlesin, et kes kurat käsib niimoodi end piinata :D :D Aga laugemal lõigul sain natuke pulsi alla tagasi (ehk siis 184-lt 175 kanti) ja enam ei olnud tahtmist end pussitada ja jooksmist lõpetada :D

Kui ma eelmine kord Viljandis 2014 aastal jooksmas käisin, siis läksin ma huntaugust edasi mööda terviserada. Seekord valisin asfaltit mööda jooksmise. Oli lihtsam minu meelest. Vähemalt mäletamist mööda tundus see terviserada raskem valik. Järgmine aasta lähen ka kindlasti sealt.

Joogipunktis suutsin endale vee täiega kurku tõmmata. Kuigi see vesi oli hädavajalik, sest mul oli vähesest riietusest hoolimata meeletult palav, siis võttis ikka tükiks ajaks tempo alla ja kloppisin vist kopsud nii korralikult segi et hingamine oli tükk aega raskendatud :D

Mingi hetk hakkasin automaatselt kõndima. Tegin paar sammu ära ja siis ütlesin endale: "Mida sa Maris praegu teed? Marss jooksma!" Ja jooksin jälle edasi. Miks ma kõndima hakkasin, ei tea. Lihtsalt vist oli vaja korraks hingetõmbepausi, sest jooks oli meeletult raske. Aga need ei jäänud mu ainukesteks kõnnisammudeks. Raskemad tõusud kõndisin teadlikult, sest pulss oli niigi 175+ , seega polnud vaja veel tõuse joostes võttes seda kõrgemaks ajada.

Viimased kaks kilomeetrit olid jälle väga väga rasked. Olin just lõpetanud põllu lõigu, mis tegi jalad nii raskeks. Aga hoidsin meeles vaid treeneri õpetussõnu, et pea ei tohi alla anda. Kordasin endale kuni lõpuni: "Ma suudan seda ja jooksen lõpuni! Ei sammugi kõndimist, ei mingit tempo alandamist! Lähen ja jooksen, lähen edasi ja jooksen!" Sellest oli kasu, sest suutsin lõpus isegi natuke veel tempot tõsta ja lõpetada ametliku ajaga 1:16:56. Seega 3 minutit kiiremini, kui olin endale eesmärgiks seadnud!

Raskeks tegi jooksu see, et ma pole harjunud nii palavaga jooksma. Lisaks oli rada märg ja porine. Pinnas oli minu jaoks harjumatu - lisaks vähesele asfaltpinnale oli palju muda, multši, heinamaad jne. Pluss veel mäed ja künkad, orud ja kraavid. Ühesõnaga väga raske pind, millel suuri rekordeid püüda.

Samas oli hea, et ilm oli supermõnus! Iga hetk, kui tundsin, et no nüüd on küll hing paelaga kaelas, tuli keegi tuttav/vähemtuttavam inimene ja ergutas jälle edasi minema! Lisaks panin endale eesmärgi suhteliselt tagasihoidliku, seega polnud mingit tohutut kirvest pea kohal, mis oleks sundinud pingutama veel enam (ütlen ausalt, et maksimaalselt minuti oleks ma suutnud kiiremini joosta, kui sedagi).

Lõpetuseks ütlen veel seda, et hooaja alustuseks on see jooks ikka ülim! Paneb korralikult proovile, samas ei saa selle jooksu tulemust teiste jooksudega võrrelda oma raske pinnase tõttu. Ongi vaid võrdlus eelmise aasta Viljandi jooksuga. Kui see aasta oli mul võrdlusega 2014 aasta väga aeglane tulemus, siis järgmine aasta on juba raskem aega ületada. Aga õnneks on mul jälle aastake aega end arendada ;) Siis võiks juba 1tunni ja 10 minuti piiri ära võtta, või mis? :D


Panen lõppu jooksu numbrites ka. Raja pikkus 11,83 kilomeetrit (see on veidi erinev olenevalt kuidas keegi jooksis), keskmine kiirus 6:30 (max 5:05), keskmine pulss 175 (max 184), kalorikulu 987.


4 comments:

  1. Replies
    1. Aitäh! Ma ise jäin ka rahule. Arvestades rada ja minu vormi, siis palju paremat tahta olekski ulmeline. Järgmine aasta kindlasti juba paremas vormis ja parem tulemus ka ;)

      Delete
  2. Igati korralik jooks! Tubli!
    Kusjuures, mul on mingi selline kiiks, et ei tahaks üldse jooksuüritusel kõndida. Tundub nagu alla andmine, aga kui on ikka jõhker mägi ja pulss juba 190, siis ilmselt kõnniksin minagi. Ma olen pigem see, kes kasvõi paigalseistes teeb jooksusammu :) Tunnen ennast kuidagi kangemana siis. Oleks tahtnud ise ka seda jõhkrat rada jooksma tulla, aga näed, abikaasa graafik jooksis nii, et jäin koduseks.
    Kusjuures, minu meelest on kõik jooksuüritused kuidagi rasked. Muidu ise joostes ei tõmba ma end iial nii ribadeks, aga eks see on see kambavaim.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Rada oli see aasta märg ja see tegi niigi raske raja veel raskemaks. Isegi Rait Ratasepp kirjutas seda oma blogis :D

      Aga eks ta ole, et võistlusel annad endast ka selle protsendi, mille olemasolust polnud sul aimugi :D

      Ma ka muidu ei jookse, aga arvestasin õpetussõnu, mida treener on mulle jaganud aegamisi ja arvan, et see aitas mind kõvasti, et suuremad tõusud kõndisin ja ennast täiesti tühjaks ei pigistanud.

      Järgmine aasta siis tuled ;)

      Delete