2017 Icebug Kõva Mehe jooks

Ohohhoo, Kõva Mehe jooksu puhul ma kohe ei teagi, kust otsast emotsioonide kajastamist alustada. Hommikurutiini kirjeldamine tundub nõnda mannetu selle kõige kõrval, mida jooks endast kujutas, et alustangi sealtmaalt, kui juba olime Priiduga võistluskohta kohale jõudnud.


Esimese asjana käisime Matkaspordi telgis Priidule jalanõusid proovima. Sain raja katsetamiseks ühe paari Icebug´e ja kuna Priit on meil väike printsess, kui asi puudutab jalanõud, siis mõtlesin, et tema oleks täpselt see inimene, kes peaks neid katsetama. Endal oli küll kade meel, et ise ei saanud, aga mehel oli neid rohkem vaja :)


Esimene mudel, mis on sisetallamõõdu järgi kaasa võetud, osutus veidike väikseks, aga õnneks oli üks number suurem variant (küll teisest mudelist) ka kaasas ja nii Priit endale jalanõud ikka jalga sai. Täpselt selle mudeli, mida Kõva Mehe jooksu raja jaoks ideaalseks jalanõuks soovitati - Acceleritas M OCR. Suurus sai tiba suurem, kui enamus jalavarjusid tal on, seega kindlasti soovitan minna poodi ja proovida neid (kuigi minule sobis 40 suurus, nagu kõik jooksutossud on). Jalanõude arvustust ja võrdlust minu tossudega võite lugeda SIIT.

ühispilt Regiina ja meie Priitudega
Kui tossud valitud, võtsime numbrid välja. Kuna eelnevalt olime netist vaadanud, et me oleme eristardis, siis uurisin võimaluse kohta embkumb teise starti tõsta. Eelistatum oleks meile olnud variant, kus mina oleks teise starti saanud, sest Regiina ja tema mees olid ka teises, aga oleks sobinud ka see, et Priit oleks kolmandasse saanud. Ei saanud ei üht ega teist pidi. See tekitas natuke pettumust, sest nimekiri pidi olema registreerimise järgi moodustatud ja mina olin kirjas enne Priitu juba mitu nädalat. Aga lohutuseks teadsin, et Helena tuleb ka kolmandast stardist. Seega ütlesin Priidule, et mingu aga teise starti ja küll ma järele jõuan (nüüd tagant järgi paneme kõik siin hea kajaka naeru maha :D :D :D ). Lubas oodata, kui järgi ei jõua, seina juures. Jooksuinimeste kohting :D

Läkski juba esimene start (koos Adega), siis teine (koos Priidu, Regiina ja ta mehega) ja siis juba kolmas koos minu ja Helenaga. Saime päris ette stardikoridoris, seega väga trügimist esialgu joostes polnudki. Juba algusest peale sai veidi ronida ja ja püherdada maas. Sellega seoses sai mulle kohe selgeks, et siin jooksul on pikad jalad suureks eeliseks. Mul neid polnud, seega olin nagu väike mutt seal vahel. Ukerdasin ja ronisin samal ajal, kui teised nagu kitsed üle lendlesid asjadest :D


Esimene erksam takistus oli muidugi see mudatiik, kust läbi tuli ujuda. Regiinal oli tuttav soovitanud, et "hüppa peakat - saarele- uuesti peakat - välja" strateegia on kõige parem. No proovisin ka siis. Hmm, pean ütlema, et ajas ma ilmselt ei võitnud, aga kaks korda sain mudase vee elukorraldust põhjatasandilt ka näha :D Muideks, vesi oli üle pea! Väidetavalt ei pidanud olema, aga oli ikka küll.


Peale seda tuli kohe üks ronimistakistus. Seal ma kaotasin meeletult aega, sest ma ei julgenud alla hüpata ja ronides ei leidnud ma kohta, kuhu jalga toetada. Tundsin end seal kui suur tropp kõigi tee peal. See oli vist üks ja ainuke kord, kus ma mõtlesin, et ei tea, kas ma ikka olen õiges kohas. Aga kui lõpuks jalale toe alla sain ning alla ära ronisin, läks emotsioon teiseks ja klemm oli saja peal terve jooksu.

Vahepeal sai natuke joosta eri maastikul, porist läbi ronida ja kraavis ka otseloomulikult. Siis jõudsime ühele takistusele, kus pidi tasakaaluoskusi näitama. Kui tasakaal ära oleks kadunud, siis oleks kukkumine olnud väga valus. Õnneks pind, mille peal kõndima pidi, polnud väga kitsas ja keha polnud veel väsinud ka. Seega sain ilusti ühelt poolt üle ja teiselt poolt tagasi ka.

Ühe vee takistuse juures, kus pidi üle purde tasakaalu hoidma, läksin mina lihtsamat teed ja läksin läbi vee. Lihtsam see oli, aga mitte siiski piisavalt lihtne. Koperdasin ja lõin jala korralikult ära. Välja ka ei oleks vist saanud, kui üks Briti sõdur lahkelt oma abikätt poleks pakkunud :)

Järgmiseks tuleb meelde raudteetakistus, kus sai päris pikalt oodata, sest hantleid, mida jooksmiseks pidi kätte võtma, oli ainult loetud arv. Sai oodata ja puhata. Iseenesest see takistus polnud midagi rasket. Pidi hantlitega mööda ratastooli teed üles jooksma ja trepist alla tagasi.

Järgmine eredam moment oli vist raudtee alt läbi pugemine. Sellised takistused, kus pidi kõndima kergelt kükkis ja jalgu lõua alla tõmbama, olid ühed raskemad minu jaoks. Ma võisin käpuli ringi uidata või kasvõi kaelani mudas püherdada, aga niimoodi kägaras jalgu tõsta oli raske.

Ka raiesmik oli üks lõik, mis jäi hästi meelde. See oli lihtsalt nii rõve :D Magusalt-mõnusalt-rõve! Oksad olid risti-rästi, kännud olid igalpool püsti ja lisaks olid veel traktorirööpad ja madalamates kohtades muda ka. Selline mõnus "libise ja oled oma roietest ilma" takistus :D Mina õnneks ei libisenud, aga võtsin tempot kõvasti maha, sest minu jalanõuga olin ma seal nagu elevant jääl. Ilmselt vehkisin kätega tasakaalu hoidmiseks sama graatsiliselt :D

Kuskil metsa vahel oli ka köitest seotud võrgustik, millest pidi üle minema. Üks oli kõrgem, aga vähem kõikuvam (nagu hiljem selgus), teine madalam ja abilistega. Ma valisin madalama, sest sinna läksid kõik naised sel momendil :D Sain ilusti kiirelt üle, aga lõin jala ära ja sellest on mul praegu selline nunnu 20 x 5 cm sinikas jala peal meenutamaks seda imelist päeva.

Hästi tore oli ka lõik, kus tuli järjest kraavist läbi ronimine, liiva peal kõndimine ja üleheinapallide ronimine. Ühesõnaga teed end täiesti märjaks, korjad liiva pealt viimse kui puru enda külge ja siis nühid veidi heintes ka, et eriti nunnu olla oleks. Kui vesi tegi jalanõud raskeks, siis liiva-ala lõpus oli tunne, nagu keegi sidus pommid jalgade külge. Õnneks heinas nühkis natuke liivamassi jalgadelt maha.

Sealt maalt nagu puhkehetke väga ei leidnud. Kohe otsa sai rehvi tassida. Ikka mäkke minekuga, mitte niisama. Siis mingi aeg läbi kraavi jooks (loe: ukerdamine) ja peale seda kallakul kulgemine. Seal kallakul oli kohe eriti selge, et mul on väga vale jalats jalas. Kui eesolev Helena (jah, selleks hetkeks olime juba üksteist jälle leidnud) silkas oma Icebug´idega nagu väle kitseke, pidin mina ühe koha peal oma ketsi ringi laskma korduvalt ja tihti tulemusteta.


Jooksu ajal oli ka kaks nö truupi, millest läbi ronida. Üks oli puidust ehitatud ja vähem mudasem, teine oli see õige truup ja eriti mudane. Need takistused mulle, lühemapoolsele inimesele sobisid päris hästi. Muda sees püherdamine sobis mulle üldse väga, ilmselt ma olen eelmises elus siga olnud vms :D :D

Lisaks porises truubis ronimisele sai ka okastraadi alt mudast läbi venitada end. See oli küll nagu mudaspaa. Nii pehme ja sinna oleks võinud jääda pikemaks ajaks, aga jooks oli vaja lõpetada.

Ja siis tuli see kurikuulus sein. Kohale jõudes oli tunne, et sinna ma nüüd jään. Priitu polnud kuskil ootamas :D (muidugi, ta oli juba lõpetanud selleks ajaks). Aga tegelikkuses ülesaamine polnud üldse nii raske kui kartsin. Esimesest sain iseseisvalt üle ja teisest aitasid mehed nii ühelt kui teiselt poolt. Alla hüpates potsatasin küll tagumiku peale, aga see oli selline pehme maandumine (või olin ma nii läbi masseeritud juba eri asjade poolt, et ma lihtsalt ei tundnud midagi).


Siis juba hakkaski lõpp paistma. Veel oli vaja kaks puuhalgu ära viia, üle rehvide ronima (mis olid meeletult libedad minu jaoks) ja autost läbi ronimine. Ma olin selleks momendiks nii power´it täis, et ma lihtsalt jooksin lõpuni naeratus maksimum levelil näos. Olid jäänud veel viimased takistused.


Peale lühikest jooksu ronisin sealt samast üles, kust alguses ei julgenud alla tulla. Seejärel korraliku kisaga liug sopaauku ja ujumine, et sealt jälle välja end venitada. Ääred olid nii ligased, et see oli paras katsumus. Peale seda ma mõtlesin (nagu paljud teised), et nüüd on finiš, aga tutkit. Oli veel üks pööre ja natuke üleronimist ja okastraadi alt pugemist ja alles siis saime Helenaga võidukalt koos lõpujoone ületada! Ajaks sai 1 tund 40 minutit (Priidul 1 tund 20 minutit).


Emotsioonid olid meeletud! See jooks jättis nii ereda mälestuse, et seda pole võimalik sõnadesse panna. Kui jooksmise koha pealt võtta, siis kindlasti ei andnud ma enda maksimumi, aga see polnudki jooksuvõistlus, kus viimast käiku oleks pidanud kasutama. See oli puhas nauding just sellisel tempol, nagu läbitud sai.

Priit muidugi lohutas, et tema saadud jalanõudega oleksin ma kindlasti vähemalt 10 minutit kiiremini jooksnud. Ilmselt oleks ka ja järgmine aasta on mul selleks võimalus, sest jalanõud on nüüd olemas ja uuesti lähme sinna kindlasti.

Helenaga
Ja mitte ainult sinna! Juba tagasiteel vaatasime, kus veel selliseid ägedaid jookse korraldatakse. Esimene mõte oli vägilase jooks, aga seal olevat liiga sügavad ujumisetapid meie jaoks. Selle asemel on mõte hoopis Pajusi mudajooksu poole suunatud. See toimub 15. juulil ja sobib ilusti mu teiste jooksude graafikusse ka. 

Musi pilti ka :D 
Lisaks on mõte liikunud ka orienteerumise uurimise suunas. Nii et kui kellelgi on soovitusi erinevate maastiku/ekstreemjooksude koha pealt või häid kohti orienteerumiseks (olen kuulnud, et on mingid äpid selle tarbeks?), siis kõik soovitused on teretulnud.

Piisavalt kõva mees küll, kui jõuab peale jooksu oma naist sülle võtta :D 
Jooksu koha pealt veel nii palju, et soovitan kõigil elus see vähemalt korra läbi teha. See emotsioon on lihtsalt niivõrd hea, mis sealt saab! Kes live´i ei jälginud võib SIIT järgi vaadata ja ise näha, kui rõõmsad enamus osalejaid rajal on. Ma tervet videot läbi ei vaadanud, aga Priitu võib näha 16:30 ja 20:30 kandis ja mina peaks korra vilksatama 25:10 paiku.

Regiinaga 
PS!Sportfotost oli seekord hästi armas neid pilte otsida, sest numbrimärgi järgi polnud ju enamus peale mudaetappi eristatavad. Seega pidin kõik need 7700+ pilti läbi lappama ja nägusid tuvastama. Ma olin 10+ pildil, aga tellisin nii endast kui Priidust kolm pilti. Lisaks oli õnneks hunnik pilte nii enne kui pärast jooksu telefoniga tehtuna. 

PS2! Takistused võib olla on veidi järjekorra poolest vahetuses. Üritasin pingsalt meenutada ja mõelda, mis järjekorras need olid, aga päris 100% kindlasti õigesti ei läinud.

PS3! Lisaks ägedatele emotsioonidele sain ma jooksult ka korralikult sinikaid! Nii käevarred kui sääred on suhteliselt sinised :D



4 comments:

  1. Tere, Maris! Sa oled ikka äge naine! Loen huviga su blogi. See on ka lahe, et su mõtted liiguvad orienteerumise suunal :)
    Infot päevakute kohta üle Eesti leidub orienteerumisliidu kalendris/lehel http://www.orienteerumine.ee/kalender/index.php.
    Ka püsiradade kohta http://mobo.osport.ee/.
    Rogain on lahe, 8-tunnine TAOK toimub oktoobri alul - http://rogain.ee/
    2 korda aastas toimub seiklusrogain - Libahundi jälg - http://www.libahunt.eu/et See on lahe üritus, mis sobib kogu perele.
    Ja siis on veel olemas https://www.xdream.ee/
    Tead :) orienteerumine on lahe!!! Okas päkka!
    Loodan, et leiad sobivat.
    Tervitades,
    Hiie

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi kui palju head infot! Hakkame kohe täna mehega uurima :)

      Delete
  2. Kust pilte leidsid, ma pole siiani eriti neid näinud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sportfotos on üle 7700, aga tuleb ürituse järgi otsida. Mudaseid numbreid ei erista ja seega nime järgi ei leia.

      Delete