Narva Energiajooks 2017

Minu esimene Narva Energiajooks! Minu teine ametlik poolmaraton. Üleüldse polnud poolmaratoni etappi juba jaanuari lõpust saati jooksnud, seega ootused olid suured, aga veel suurem oli ärevus. Kas ma ikka jaksan, eriti selles kuumuses; kuidas rada on; kuidas kohale üleüldse jõuame jne. Ütleme nii, et ootusärevus oli täiesti õigustatud, aga hakkame algusest.


Ma ei hakka pikalt hommikuprotseduure kirjeldama. Olulisemad aspektid olid need, et toiduks sai juba tradaitsiooniks kujunenud kaerahelbepuder maapähklivõiga (seekord lisaks veel ka kirsid) + jõin võimalikult palju vett, et vedelikupuudus kohe alguses mind ei tabaks.

Kuna Narva on ikka väga pikk maa meie juurest, siis hakkasime Viigiga juba poole seitsme ajal sõitma. Mis tähendas seda, et äratus oli varajane. Aga jõudsime kohale õigel ajal, mis tähendab, et saime ilusti hea parkimiskoha, asjad välja võtta enne suuremat massi ja rahus sooja teha.

Hasso oli mulle jälle ilusti soojendusnõuanded jaganud ja ütleme nii, et 95% need ka täitsin. Ise naersime, et me sellest kuumusest ja soojendusest enne jooksu väsinud :D Nii hull asi tegelikult ikka ei olnud ja keha sai ilusti lahti võimeldud ja joostud.

Enne starti nägime Karmenit, kellega koos ka stardikoridori läksime (Margit jooksis ka korra mööda). Nii tore oli teda reaalelus ka näha. Ootused jooksule olid temal täiesti teisest klassist kui minul. Minu eesmärgid on hetkel veel suhteliselt tagasihoidlikud poolmaratonile. Kui oleks pilves ja jahe ilm olnud, siis ma oleks 2:15 piiri läinud ületama, aga eilse ilma suhtes läksin starti lootusega lihtsalt eelnev rekord (2:25) üle teha.

Rada iseenesest oli hästi huvitav ja ilus. Oli mida vaadata ja selle toel sai nii mõnigi kilomeeter hämmastavalt ootamatult läbitud. Esimesed neli km-it oli täis erinevaid tõuse, aga ma olin väga omas elemendis. Kuigi meeletult palav oli. Esimeses veepunktis ei saanud ka korralikult plaanipärast jahutust. Pidi lausa ootama veetopsi. Õnneks teistes punktides seda muret ei olnud.


Mu jahutusplaan iseenesest nägi välja nii: tops pähe, tops kaela ja tops suhu. Viimastes punktides küll läks kaks topsi kaela, sest meeletult palav oli, aga selles kohe pikemalt.

Kuskil kuuendal kilomeetril läks olemine järsku megahalvaks: seest hakkas keerama, külmavärinad tulid peale. Mõtlesin, et kas nüüd ongi mu jooksul lõpp? Võtsin natuke tempot vähemaks (minu õnneks oli ka just kerge langus) ja olemine läks paremaks. Külmavärinad aga jäid alles. Keha oli nii ülekuumenenud, ei jõudnud ilmselt end ära jahutada. Kusjuures, Helena õhtul ütles, et need külmavärinad pidid võimekust kohe päris suurel hulgal vähendama. Arvestades, et mul olid juba jooksu nii varases etapis külmavärinad peal, siis sai vist kokkuvõttes päris hästi joostud.

Veidi peale kümnendat kilomeetrit tuli minu lemmiklõik terve raja peal - päike paistis selja tagant, kerge tuuleiil puhus näkku ja rada kulges nii, et teised tulid meile vastassuunavöönist vastu. Mõte kadus täielikult ära sellelt, kui kiiresti ma jooksen või peaks jooksma, mis mu pulss olla võiks (ma seekord jooksin nii, et pulssi polnud kellalt näha). Need 3km ja mõned sajad meetrid, mis vastakuti raja lõpuni läksid, ma silmadega otsisin kogu aeg tuttavaid.

Tuttavaid oli see aasta rajal meeletult. Ma ikka pea iga minuti tagant sain hõigata ergutussõnu, nimesid, lehvitada või niisama naeratada, kui parajasti jaksu rohkemaks polnud. See andis nii palju jaksu juurde ja samas sain arvestada, millised on kellelgi võimalused enda eesmärki täita. Näiteks kui Margit mööda jooksis, siis ma teadsin, et sealt tuleb üks hea aeg ja Viigi puhul olin kindel, et kahetunni piir saab alistatud!

Kui ühtpidi oli tore teistele vastu joosta, siis teistpidi enam nii tore polnud. Tuul enam ei jahutanud, aga päike küttis hoolega. Varju polnud, veepunktid tundusid nii suure vahega (kuigi tegelikult ilmselt polnud) ja üldse tundsin, et väsimus hakkab suuremaid märke endast ilmutama.

18km alguses tulid esimeses kõnnisammud. Ümber kõik kõndisid ja lasin end ära "rääkida" sellel pildil, mida nägin. Kuni lõpuni tuli paar kõnnimomenti veel. Keha ja vaim tahtsid minna, aga jalad ei tahtnud enam koostööd teha. Palav oli ja tundsin, et pulss on kõrgem, kui enne. Jätkuvalt ei vaadanud seda, sest ma ei tahtnud suuri numbreid näha ja siis sellest veel uuesti kohkuda.

Aga siis tuli juba 20km märk. Mõtlesin, et kõigest 1,1km veel. Kõigest! TÄdike mööda minnes hõikas veel "jookske, jookske". Mu selja taga kaks noormeest, kes olid parajasti kõnnimomendil, naersid, et pealtvaatajatel hea öelda. Nad pole 20km just ära jooksnud :D Kusjuures, eesti keeles rääkisid. Kogu selle ürituse juures oli see väga harva nähtud/kuuldud nähtus.

Ja viimased 500m - siis see viimane 100m! Viigi ergutas hoolega raja kõrval, et minust veel mingi spurt tuleks. Ei tulnud seda. Olin läbi nagu Läti raha. Mõtlesin vaid, et jooksen lõpuni. Muud eesmärki lõpule ei hakanud panema. Ja läbi ta saigi! 2:21:32. Rekord! Ajaparandus 4minutit jaanuari virtuaaljooksu poolmaratoniga, 23 ja pool minutit sügisese SEB poolmaratoniga. Ja seda sellises kuumuses! Super!


Kui nüüd korraldusepoolt kommenteerida, siis mulle rada meeldis väga! Huvitavat kulgemist juba kirjeldasin. Lisaks oli kaasaelamine teiste jooksudega võrreldes päris suur! Mulle eriti meeldisid need plajakehaga mehed, kes kuskil 10,5km peal muusikat tegid ja tagasi suunas ka mingi hetk tee peale jäid! Niisugune mõnusalt karvane muusika oli, et pani kohe tempot juurde :D Hästi armsad olid ka rahvatantsu tüdrukud, kes vahepeal jooksid mäest üles, et järgmise lõigu peal jälle ergutada. Kuigi ma ei saanud igast venekeelsest ergutusest aru, siis ka babuškate toetavad sõnad olid nii siirad, et kohe tahtsid paremini joosta :)

Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud (kohe nii jubedalt, et iiveldasin veel pool õhtut), oli see batoon, mis peale jooksu sai. See oli nii rõvedalt magus, et keeras olemise täiesti pea peale. Minu jaoks liiga palju suhkrut, vähh.

Aga ma jäin jooksu, oma tulemuse ja korraldusega üldjoontes väga rahule! Järgmine aasta tuleb jälle minna, ega energiajooksumedal ei taha üksinda oma konksu otsas rippuda mu medali seinal :)

Edit: Lisan siia ka jooksu numbrites:
Lõpp netoaeg: 2:21:32
kalorikulu: 1823
Distants: 21,1km (kella järgi 21,21km)
Keskmine km aeg: 6:41 km/h
Maksimum pulss: 5:16 km/h
Keskmine pulss: 175
Maksimum pulss: 183

Peale jooksu läksime pesema, ostsime süüa ja kihutasime edasi EBAle. Sellest, aga juba õhtupoole!


No comments:

Post a Comment