Rajale koos mehega? Lastega?

Jooksuvõistlus algab! Sa annad endast kõik! Ei jää grammigi pingutamiseks, sest sa tahad head aega, rekordit. Kuid kas on võimalik ka teisiti? Et sa ei lähegi rajale, et joosta enda eesmärgi täitmiseks? Võib olla oled rajal hoopis selleks, et toetada keda, kes on sulle kallis aidates temal saavutada see, mida ta üksi teha ei suuda?


Narvas poolmaratoni joostes nägin kolm korda, kus mees ja naine jooksid kõrvuti. Mitte niisama mees ja naine, neid oli seal palju, vaid just suhtes olev mees ja naine. Kust ma aru sain? Patsutus tagumikule, sõnavalik omavahel innustades ja see pilk, mis omavahel jagati, räägib nii mõndagi. Igatahes seda oli nii lahe vaadata.

Mulle meeldis see vaatepilt kohe nii väga, et mõtlesin, et ma tahaks ka Priiduga niimoodi joosta. Mitte aega püüda, vaid üksteist toetades ennast ületada (või aidata kaaslasel end ületada). Seepärast ma talle ka pühapäeval toimuga Kõva Mehe jooksu välja pakkusin koos jooksmiseks. Olgugi, et ta pole ju seni jooksmas käinud. Sinna ei lähe ma nagunii aega püüdma, seega võime ka kõndida, kui teisiti ei jõua. Äkki ei jõua hoopis mina, kes teab :D

Kui ma selle mõtte talle välja käisin, oli tal ees selline "sa oled lolliks läinud w???" pilk. Ma olin talle ju ennegi visanud õhku mõtte, et tule ja teeme koos trenni. Eelmine suvi isegi sai ju mõned korrad tehtud, aga võistlused on jäänud siiani ikka minu pärusmaaks. Peale veidike seletamist ja moosimist tekkis tal vist hasartlik huvi, kas saab hakkama. Igatahes ta jäi ta nõusse ja registreerisime ta ruttu ära, et ta ei saaks ümber mõelda. 

Esmaspäeval 1,5 tunnisele tempokale kõnnile minnes, kutsusin ta kaasa. Peab nüüd ju ka trenni tegema, et rajal mitte maha surra. Kõndimine oli väga sobiv tema jaoks ja nii ma 10km 1,5tunniga läbisimegi. Mina kõndisin, tema tegi sörk-kõnd intervalle.

Arutasime liikudes, kas võiks juhtuda nii, et Kõva mehe jooks (ja ka Rakvere ööjooks, kus meil küll erinevad distantsid) ei jääks viimasteks jooksudeks, kuhu koos läheme. Ta andis lootust, et äkki isegi ei ole. Lubas igatahes selle peale mõelda, et ehk hakkab koos minuga jooksu trenne tegema, või vähemalt rattagagi kaasas käima, kui jooksmisest asja ikka ei saa. Eks meil esialgu oleks raske neid trenn ühildada nii, et mõlemale sobival koormusel oleks, aga kuidagi kindlasti saaks, kui huvi olemas on :)

Kusjuures, võib olla need võistlused polegi kõige olulisem asja juures. Iga võistlus me koos nagunii ei jookseks, sest tempod ilmselt on meil siiski erinevad (vähemalt 5+ pikkustel etappidel). Aga koos trenni teha on lahe küll. Kuna viimasel ajal oleme mõlemad "oma asjale" rohkem keskendunud, siis oleks hea leida üks hobi, mis meid mõlemaid köidab. Omaasi, kui kähku selle jooksuvaimustuse pisiku Priidule sisse suudan pookida :D

Lisaks tahaks ma jõuda ka nii kaugele, et kui vähegi võimalik, saaks ka lapsed kaasa võtta ja jooksudele kirja panna. Ainuke mure on see, et kui me Priiduga mõlemad rajal, siis pole lapsi kellegi hoolde jätta. Autos on meil ju viis kohta ja kedagi kuuendana kaasa võtta ka ei saa. Ühesõnaga seda organiseerimise poolt tuleb veel mõelda.

Aga pühapäeval lähme starti koos! Mina oma vanade tossudega, mille ilmselt peale jooksu sealsamas prügikasti võin visata, Priit aga saab uued Icebug ´id katsetamiseks. Kade olen natuke, aga mõtlesin anda talle veidi edumaad sellega, et saab joosta jalanõudega, mis vee-etappidel jalavarjusid nii raskeks ei tee ja millel on 10x parem haakuvus, kui minu vanadel sussidel. Kui keegi tahab meie ponnistustel silma peal hoida, siis jooksust tehakse live-ülekanne ka SIIN.

Harku järve jooksul - Priit toetajana kaasas. 
Kui paljudel teist on majas nii mees-kui naispool jooksja või mõne muu spordiala harrastaja? Kuidas olete planeerinud võistlustel käimise, kui lapsed kaasas?

PS! Kui ma ka ei suuda Priitu nakatada selle haigusega, siis ma loodan, et nii palju jooksuvaimustust suudan ma temasse sisse pookida, et järjest enam tahab ta minuga jooksudel kaasas käia. Küll siis ka see enda proovimise isu tuleb. Hammas tuleb ikka verele korralikult enne ajada :D


4 comments:

  1. Mina jooksin üksi, käisin jõusaalis üksi, mees toetas, aga kaasa ei kippunud. Paar aastat tagasi (on vist nii), nakatus ta discgolfiga. Kui ta oli seda mõnda aega mänginud, tegi ta juba juttu, et mis oleks, kui ta tuleks ka koos minuga jõusaali, laseks endale kava teha jne. Tuligi. Alguses oli mul natuke veider tunne, ei teagi, miks, aga mõne aja pärast tundsin, et päris hea. Vahel, kui mul laiskus peale tuli, siis ta ikka utsitas, et noh, läheme trenni ka! Nüüd pole muidugi kumbki rauda tõstma väga jõudnud...
    Kui jõusaaliga minu vastumeelsus tema liitumise vastu väga suur polnud, siis jooksuga oli teine asi. Millalgi ta tegi ettepaneku, et ta tahab koos minuga jooksmas käia. Minu esimene ja automaatne reaktsioon oli EI! Ma vist kohe ärritusin, sest tundsin, et jooksmine on MINU asi, siis on MINU aeg, ma tahan seda teha ÜKSI! Aga noh, minu puhul nii tüüpiline, et kõigepealt võtan enne tuld ja siis mõtlen :)
    Igal juhul on nüüd nii, et meie esimene ühine jooks (Narva Energiajooks) on selja taga, juulis oleme mõlemad kirjas Südasuve maratonil ja augustis Ööjooksul.
    Pean tunnistama, et on ikka hea joosta küll, kui tead, et keegi on su kõrval, kes vajadusel utsitab sõnadega või lükkab tagumikust :D
    Nii et jõudu teile ja palju koosjooksmisi!

    ReplyDelete
  2. Jooksmine minu meest ei huvita. Ta aga on nõus minuga koos tegema kiirkõndi või sõidab rattaga, kui mina jooksen. Ühiseks hobiks on meil jõusaal. Palju mõnusam on teha trenni, kui saab nalja ka teha.
    Hetkel olen mina võistlustel kirjas ja mees autojuhina. Lastega koos saavad mulle siis kaasa elada. Olen lastele ka otsinud erinevad voistlused, kuhu neid viia. Ikka rohkem liikumist :) Meil pigem see asi, et mehele ei meeldi eriti rahvarohked kohad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks igaühele ongi oma ala, aga teil jooksmisehuvist puudumata palju alasid, mida koos harrastada. See on nii tore ☺

      Delete