Lugu sellest, kuidas ma end natuke vanni ära oleks uputanud...

Sain täna "väikse" õppetunni. Tagant järgi on aru saadav, miks selline olukord üldse tekkis, aga näed, vanni minnes arvasin, et see on ikka üks ütlemata tark tegu. Mis siis juhtus?

Tulin mina oma pikalt üle 22km pikalt jooksult. Õues oli omajagu palav. Vett jõin jooksu ajal umbes pool liitrit. Seega mitte eriti palju, aga siiski midagi. Keha oli lõpetades päris higine ja soolakihist näol sain aru, et päris korralik varu on endast välja pigistatud higistamise näol.

Kuna mul üks põlv jäi jooksuga natuke kangeks, siis mõtlesin võtta ühe vanni. Sellise mõnusalt kuuma, et liigesed-kondid-lihased mõnusalt pehmeks läheks.  Imekombel ei olnudki Margus kohe ukse taga lõhkumas ja sain seda endale lubada (tavaliselt on ta kohal oma nõudmistega ja peame leppima pooleldi leige veega). Oma 15 minutit oli seal liguneda ütlemata tore. Aga siis muutus mu olemine.

Vaikselt tundsin, et selline imelik tunne tuleb peale. Nagu oleks palju karuselliga keerutanud. Natuke nagu iiveldas ja pea käiks ringi. Hetke ootasin, et äkki läheb paremaks. Ei läinud, läks hullemaks. Enne, kui päris hulluks läks, ronisin vannist kiirelt välja ja kükitasin duši alla. Kükitasin selle pärast, et püsti tõustes viskas pildi ikka väga põõsasse. Panin täiesti külma vee jooksma ja oma 10-15 sekundiga oli jälle hea olla.

Keerasin peale olemise normaliseerumist vee leige peale ja tõusin juba püsti ka. Nüüd juba nautisin seda jahedat vett. Mõtlesin duši all ligunedes, et millest nüüd nii pildi ära lõi. Söönud olen ma täna korralikult. Jah, õhtusöök lükkus pika jooksu tõttu natuke hilisemaks, aga söögist (või selle puudumisest) see olla ei saanud. Samuti mitte väsimusest, sest olen see nädal väga eeskujulikult maganud ja mingit ülearust väsimust, nagu eelmisel nädalal ka ei ole tundnud. No jooks ikka omajagu väsitas, aga see polnud esimene kord nii pikka maad joosta. Seega samuti seda süüdlaseks ei pidanud.

Ainuke põhjendus, mis ma välja mõtlesin oligi vedelikupuudus + kuumas vannis olemine. Jooksu aeg sai ikka piisavalt vedelikku välja higistatud, et ülekuumenemist vältida. Ilmselt sellest polnud ikka piisavalt, et keha korralikult maha jahutada. Enne, kui keha oleks saanud normaalselt maha jahtuda, ronisin mina üleni ülikuuma vanni ja kuumutasin jahtumist vajavat keha veelgi. Tark olen, eks.

Lõpuks vannitoast välja tulles oli juba olemine täitsa hea ja igati normaalne, aga igaks juhuks panin ikka ühe frooshi hinge alla.  Et ikka energiat ja vedelikku kehale anda lisaks (põhjenduse peab alati leidma ju :D).

Järgmine kord olen targem ja kui väga vanniisu peal, siis jahutan vähemalt enne külma duššiga end maha või midagi. Või siis lasen Margusel platsi lennata, et ma vett ülikuumaks ajada ei saaks :D

PS! Aga põlvedele oli see kuum vann ikka ülihea. Ei mingit kangust enam! Homme on kindlasti tänu sellele palju parem Pajusi mudajooksul joosta (Y)

No comments:

Post a Comment