Minipuhkus Lõuna-Eestis vol 3 (Cantervilla mängumaa)


Pühapäeva hommikul jätkasime oma minipuhkuse teise (ja seega viimase) päevaga. Sihtpunktiks oli valitud Cantervilla Lossi Mängumaa, mille perepääsme juba juunikuus endale saime. Kuna me polnud seal kunagi varem käinud, siis oli tore minna uudistama midagi uut.


 

Kodulehelt saime eelinfona teada, et Cantervilla mängumaa asub samanimelise lossi kõrvalhoonetes ja välialadel. Sealses mõisaajastut käsitlevas teemapargis on palju ajastukohaseid kui ka tänapäevaseid meelelahutustegevusi lastele ja vanematele. Oma koht on mängumaal ka veepargil erinevate liuradade ja basseinidega.


Me jõudsime kohale veidi enne avamisaega. Sellest hoolimata saime ilusti oma käepaelad peale ja ka väikse juhendamise, kust midagi leida võib ja kuhu suunas liikuma hakata. Personal oli hästi tore. Seda võib öelda terve päeva lõikes, sest kogu aeg oli keegi, kes tuli appi kui vaja, julgustas mõnda atraktsiooni proovima või juhendas, kui midagi üles ei leidnud. 


Meil oli välja vaadatud ka nimekiri atraktsioonidest, mis mängumaal on. Tahtsime kõik punktid läbi ikka käia, seega vaatasime nimekirja alusel, kuhu veel minema peaks. Toon välja need atraktsioonid, mis meile kõige enam emotsioone pakkusid. 


Esimesena läksime labürinti külastama ja emotsiooni virr-varr sai sellega alguse. Seda seetõttu, et ainult meespere sai sisse minna ja mina pidin Mareliga ukse taha jääma, sest Mareli keeldus sinna minemast (väga hüsteerilise nutuga). Korraks sain ta peaaegu nõusse, et lähme piilume korraks vähemalt, aga siis tuli üks väike poiss välja sealt ja kiitis kõvasti, et NII HIRMUS OLI! :D :D Selle peale Mareli pistis uuesti nutma ja selle poisi isa vaid vabandas :D :D Kui Priit poistega välja tuli, siis sain ma ise ka ikka minna uudistama. Marek tuli mulle veel seltsi ja juhendas, kus on kõige hirmsamad kohad, et ema südametakki ei saaks. 


Järgmine paanikaatakk tabas Marekut „Viikingu laeva“ peal. Nägi välja selline süütu kiigeke, aga saime kinnitust, et ei ole meis kelleski seda tivoli soont. Välja arvatud Marelil, kes seekord kriiskas rõõmust ja oleks tahtnud veel korra minna kõikuma :D. Selle paanikahood õnneks lõppesid.
 

Peale seda, kui Marekut tabas pettumus, et akuautode jaoks on ta liiga suur ja kartide jaoks liiga väike, oli vaja kiirelt tuju tõsta. Lubasin siis ta Wii majja mängima. Aga see ei tõstnud ta tuju (ta vaid korra vaatas neid mänge), vaid hoopis miski, mis selles majas veel oli. Seal oli sepahaamer ja said sellega virutada, et näha kui kõrgele pall lendab. Ta käis selles majas vist oma kümme korda erinevate atraktsioonide vahel ja lõpuks sai palli eelviimasele tasemele.


Oma rallisõiduisu saime me kõik maandatud põrkeautode rajal. Väga meeldis, et ei olnud niisama üksteise otsa sõitmine (see kusjuures on seal keelatud), vaid ikka oli linnaku moodi rada, mida mööda sõita. Kahe kaupa saime sõita. Alguses Mareli ja Marek omavahel ja siis meie Priiduga (Margus oli Priidul kõrvalistujaks). Siiski Marekul jäi hingele, et ta kardi jaoks liiga väike oli. Lubas kahe aasta pärast tagasi minna ja siis see õige sõidukogemus kätte saada. 


Kui vee äärde jõudsime, siis saatsime Marguse Priidu juhendamisel lõunaund magama. Meie suuremate lastega möllasime kogu selle aja veepargis mõnuga. Marek lasi vist oma 30 korda tuubiga mööda liurada alla. Lasi alla ja jälle kiiresti üles. Ja nii järjepidevalt. Mareli nii usin polnud, sest ta ei jaksanud seda tuubi üles tassida nii palju. Mina ise lasin ühe korra, aga see oli tõesti üliäge!


Me Mareliga kükitasime basseinis, kuni Marek tuubitamisest väsis. Mis sellest, et veetemperatuur oli 15 kraadi. Kui Marek tuubisõiduga lõpu tegi, tuli ka meie juurde, et koos teisi liumägesid proovida. Oi, need olid lahedad. Kiljusin nagu väike plika, aga väga lahe oli ikkagi :D Marek muidugi kaifis neid radu koos minuga. Mareli loobus peale ühe raja katsetamist ja jäi arvamusele, et suurtest liumägedest on tuubirada ainuke, mida tema tahaks kasutada. Samas nendel radadel oligi minu meelest alates 7.aastastest üksi laskmine lubatud, seega ma saan aru, miks tema jaoks see nii hirmus tundus. Aga õnneks oli ka pisematele mõeldud väikseid liumägesid, millest Mareli sai alla lasta.


Veepargi juurde kuulusid ka paadid ja vesirattad, millega saime sõitu katsetada. Kuna olin kahe lapsega üksinda ametis, siis vesirattal käisid lapsed kordamööda (teine kaldal ootamas) ja paadisõidu võtsime kolmekesi ette. Minu oskamatu aerutamise juures on hea vist, et seljas olnud päästevestid ei pidanud oma töökohustusi sel päeval täitma :D


Peale ujumist läksime otsima lasermängu, aga leidsime eest atraktsioonid, mis lastele hulga rohkem elevust tekitasid – saanitõmme, hobuste võidusõit ja palliralli. Saani tõmbasime kõik kordamööda. Ka lapsed proovisid mitu korda, et natukenegi suurem number välja tõmmata.


Hobuste võidusõit oli täiesti geniaalse lahendusega pallidega täpsusviske atraktsioon. Kolm viskajat said korraga mängida ja kui palli sisse said, liikus hobune sammu edasi. Selle hobune, kes sai kõige enam palle sisse, võitis ja jõudis esimesena lõppu. Me tegime mitu ringi kohe seda hobuste võidusõitu.


Palliralli oli üldse omaette element. Tegin sellest väikse video ka. Kusjuures see oli esimene asi, mis lastele meelde tuli, kui küsisin, et mis neile kõige enam meeldis! Nii et soovitan kindlasti see üles otsida.


Hästi positiivse tagasiside sai lastelt üllatuslikult üks väike karusell. Neli puidust loomakuju, millel sai peal istuda ja see liikus sellisel väikelaste kiirusel ringiratast. Aga meie omad sõitsid sellega päris mitu korda. Võib olla suuremad nautisid seda, et Margus seda nii väga kaifis, kes teab. 


Viimase tõmbenumbrina leidsime kostüümilao. Mareli tuuseldas seal ringi nagu tornaado. Proovis kübaraid, võrdles kleite, soovitas mulle üht ja teist. Marek samal ajal mängis kostüümilao kõrval oleva püstolimänguga (ma ei tea, kuidas seda nimetati, aga tegi kõva häält). 


Atraktsioone oli umbes sama palju veel, aga kõike ei suuda üles lugeda. Kõik ei pakkunud sellist emotsiooni ka. Minu jaoks oli üllatuslik see, et meeldejäävamad atraktsioonid olid sellised, millega nad väga mujal kokku pole puutunud. Muidugi meeldis neile ka batuutidel hüpata ja ronimisväljakul ronida jne, aga neid on saanud nad igalpool mujal ka teha. Cantervillas aga oli palju selliseid laste mõistes eriskummalisi atraktsioone, mida poldud varem nähtud ja pakkumist uutmoodi põnevust. 


Siiski jäid silma ka mõned asjad, mis oleks võinud olla veidi paremini või teistmoodi. Näiteks see, et ühel atraktsioonil (printsessi rongisõit) oli iste öisest kastmest/vihmast märg ja Priit sai kohe alustuseks endale märja tagumiku :D Ehk oli asi selles, et me jõudsime tõesti vara ja veel polnud töötaja jõudnud ära kuivatada (kell oli mõned minutid peale avamisaega). 


Teine asi, mis mind natuke häiris, oli basseinide vesi. Minu meelest oli see sama järve vesi, mille kõrval veepark asus. Ühtpidi oli hea, et polnud selline tüüpiline kloorine vesi, aga olles liivasel alal, siis oli põhjas omajagu liiva ka (pluss veidi kollakas veevärv), nii et basseinivee puhtuse friigid ilmselt sinna vette ei roniks.


Kokkuvõttes oli meil üks väga tore päev! Cantervilla mängumaa meeldis meile eelkõige selle poolest, et lisaks sellistele tavalistele atraktsioonidele oli väga palju uudset, mis lapsi köitis ning on väga lahe veepargi osa. Olenemata mõningate atraktsioonide päevinäinud välimusest (mida tegelikult iga aastaga vaikselt välja vahetatakse uute vastu), sai sealt mängumaalt korraliku elamuse. Aeg lendas kui linnutiivul ja sinna minnes soovitan korralik viis tundi endale varuda, kui plaanis end märjaks ka teha!


Lisaks heale emotsioonile on ka piletihinnad täitsa normaalsed. Veel enam -täiskasvanule, kes ise lapsemeelselt pole valmis atraktsioonidel turnima, on võimalik osta odavam pilet, mitte ei pea täishinda maksma, nagu enamustes kohtades.


Ja nagu ikka. Selliste kogemuste korral tahan ka teile pakkuda võimalust minna koha peale üle kaema ja enda arvamust kujundada. Loosimisele läheb üks perepääse Cantervilla lossi mängumaale! Jälgi mu facebooki, sest loos läheb üles juba lähimate tundide jooksul.


6 comments:

  1. Vabandage, tütarlaps, te olete na lahjaks jäänud :)
    Aitäh hea ülevaate eest, me siin just mõtlemegi, kuhu lastega minna... Praeguste ilmadega muidugi istukski teki all.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tänan (eriti selle tütarlapse eest :D) :)

      Eelistada tasuks minekul kindlasti ilma, kus veeatraktsioonid ka kasutamist leiaksid. Meil oli veidi jahe veetemperatuur, aga me sellised imelikud, et külma vett ei karda :D

      Praegu muidu 16. juulini on eriti soodsad hinnad seal, nii et tasub sõit ette võtta küll ;)

      Delete
  2. Vabandust, kui ma õelalt kõlan, aga kuidas on võimalik, et tervise- ja trenniblogija(=justkui terviseteadlik inimene) laseb oma lastel nii märkimisväärselt ülekaaluline olla ja midagi ette ei võta? Väga nõme on selline kommentaar jätta, aga no ma olen sellele su blogi lugedes korduvalt mõelnud. Sellest lapseea paksusest ju ei "kasvata välja", see on probleem terveks eluks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlesin pikalt kas seda kommentaari üldse läbi lasta, sest ma olen siia kirjutanud, et ma seda enam ei tee. AGA tundub, et sa oled lugenud siin pisteliselt, sest olen kirjutanud laste kaaluteemal küll. Aga las ma siis kirjutan sulle uuesti.

      Me tegeleme laste kaaluga! Kindlasti pole siin seda, et võeta midagi ette. Oleme käinud endokrinoloogi juures ja tema poolsete sõnade järgi tulebki lastel kaalu hoida, mitte alandada ja seda me ka teeme. Jah, Marelil on olnud viimase poole aastaga mingi arusaamatu kaaluspurt, aga Mareku puhul ei luba ma kellelgi öelda, et ta pole vaeva näinud! Ta edusammud on nii suured, et ausalt väga kurb on lugeda kommentaari, et ta midagi ette pole võetud. See on sama hea, kui öelda 100kg alla võtnud (aga jätkuvalt ülekaalus) inimesele, et ta on paks, rõve laiskur, kes ei viitsi oma kaalu suhtes midagi ette võtta.

      Nii et ütlen siis viimast korda - laste kaal pole kindlasti midagi, millega me ei tegele! See on neil geenides - ja see on endokrinoloogi diagnoos, mitte minu vabandus! Me tegeleme sellega igapäevaselt! Sa ei kujuta ette, kui palju ma pean iga päev seletama, miks nad ei saa magusat, nagu paljud teised igapäevaselt. Miks me joome vett, mitte mahla jne jne. See on igapäevane võitlus ja kui keegi teadmatu tuleb ja ütleb, et me ei pööra sellele tähelepanu, siis ausalt, ajab nutma...

      Ühesõnaga sain jälle kinnitust, et ma pean laste teemal kirjutamise kõrvale jätma, sest nemad oma pingutuste juures ei ole ära teeninud ühtki negatiivset sõna!

      PS! Ära loe seda teksti, kui sõimu, vaid kurva ema mõtteavaldust...

      Delete
    2. Ma tõesti pole lugenud su blogi järjepidevalt, tunnistan. Samas see polnud tõesti pahatahtlik kommentaar, olen ise lapsest saati ülekaalus ja siiani vaevlen kaaluprobmeemidega - ja usun, et mul oleks kordi kergem kui ema oleks keelanud krõpsude söömise jne, aidanud sportida ja käitunud nagu Sina. Vabandan veelkord. Kõike head teie perele!

      Delete
    3. Eks ma tean ju, et tagamaid teadmata võime me asju valesti hinnata.

      Vabandus vastuvõetud :)

      Delete