Puhkus mere ääres

Viimasel ajal tundub, et muud ma ei tee, kui puhkan. Aga mis sa ära teed, kui suvi käes ja puhkus pealegi ametlikult ka jooksmas. Nii et lisaks minipuhkusele, millest kirjutasin SIIN, SIIN ja SIIN, käisime ära ka oma iga-aastasel traditsioonilisel perekondlikul Treimani külastusel.




See aasta pidime minema (jälle!) ilma Priiduta, sest see mees ei oska puhata. Tema jaoks on liig mis liig lihtsalt istuda mitu päeva jutti ja mitte midagi asjalikku teha. Viimasel minutil siiski ta otsustas ümber ja arvas, et tuleb ikka kaasa. Ma vastutasuks olin nõus üks päev varem koju tulema. Nö kompromissiks ja näitamaks, et me ikka väga tahame, et ta kaasa tuleks.


Nii me esmaspäeva hommikul viimased asjad autosse mahutasime (jessas, kus on ikka inimestel vaja asju kaasa tassida) ja sõitma asusime. Esimene peatus oli Chilli pood, sest seal oli (ja on jätkuvalt) väga hea soodukas Pulsi batoonidele ja Marisel oli vaja endale sealt mitu karpi kohe osta :D Väike toidupoe tuur ka otsa ja sihtpunkti poole teele asusime.



Sõidu peal olin mina kaardilugeja. Kuna mu orienteerumise oskus on kümne palli süsteemis negatiivsetes numbrites, siis suutsin ma ikka mõne korra Priidule valesid korraldusi anda ka. Õnneks tema siiski teab kuhu poole miski peaks jääma ja oskab kahelda mu korraldustes :D Nii et kohale me jõudsime ikka täitsa normaalse aja- ja närvikuludega.


Kohale jõudes oli kiire kolimine autost majja (me otsustasime jällegi mitte telki kolida ja nautida majas magamise eeliseid) ja seejärel juba vette varbaid kastma. Kuna ilm oli selline korralik 15 kraadi, siis olid muidugi lapsed need, kes ainukesena talisuplust julgesid teha. Aga kuna mu üks õde lastega oli juba enne meid seal, siis oli neil teisigi kaaslasi, kes selle hullusega kaasa läksid.



Ma kartsin, et Margus tahab ka kohe vette hüpata, aga oli hoopis vastupidi. Kartis teine laineid. Vot sulle nalja. Istus kurguni sisse pakituna ja kummikutega issi süles ja pigem oleks maja juurde tagasi läinud, kui seda merekohinat ja lainete rünnakut talunud :D



Teisipäeval- kolmapäeval oli juba ilm natuke soojem (õnneks vihmaga meid ka ei õnnistatud, kuigi Kesk-Eestis oli vist korralik äike olnud) ja julgesin mina ka vette minna. Vesi oli tegelikult soe kõikidel päevadel, nii et selle koha pealt sain täiesti aru, miks lapsed nii usinalt päevas mitu korda ujuma suundusid. Minu jaoks siiski oli kõige lahedam päev teisipäev, kus lainetas korralikult.



Käisime sel päeval kolm korda ujumas. Iga korraga läksid lained järjest suuremaks. Õega kahekesi võtsime lapsi taha lainetesse kaasa, et nad saaks ka õiget meremõnu tunda. Marek muidugi tiksus kogu selle aja meiega kaasas, sest tema suutis ise end lainetest üle hüpitada või lainete alt läbi ujuda. Üleüldse oli tema enamasti kellegi täiskasvanuga kuskil kaugemal suplemas, kui väiksemad ees madalas olid.


Lisaks ujumisele sai palju niisama mängitud, oleskletud ja söödud. Viimast tegevust sai jah kohe nii palju tehtud, et pühadekilod said kaalul rolli mängida loodetust suuremas ulatuses. Ei päästnud ka see, et nii mina kui Priit tegime eeskujulikult oma jooksutrenni ka puhkusel olles ära (eraldi päevadel, et oleks lastevalvur olemas ikka). Koju jõudes sai peale lahti pakkimist korralik 1 tunni ja 45minutiline tempokas kõnd ette võetud, et natukenegi keha aktiivsemaks saada peale sellist mitmepäevast lebotamist :D



Seekord Lätti ei hakanudki minema, kui plaanis oli. Küll järgmine kord. See aasta suvel on veel nii mitu väljasõitu plaanis, et Läti külastuse ärajäämine ei morjenda kuidagi. Kindlasti lähme veel järgmine nädalavahetus peale minu Saadjärve jooksu kas jääajakeskusesse, vudilasse või Elistvere loomaparki (alles otsustame, aidake valida!). Siis on Tallinna loomaaeda minek plaanis Marguse sünnipäeva ja kinno minek Mareku sünnipäeva puhul. Lisaks olen lubanud ka selle Soome külastuse augustisse mahutada, aga ei tea kuidas. Ma tegelikult hullun pelgan laevaga kuhugi minekut, sest ma pole kunagi isegi ju käinud (jah, ma pole kunagi Soomes käinud). Seega kui keegi arvab, et hea meelega reisiks meiega koos, siis me ootame reisikaaslasi (annan ka sooduskupongi piletite jaoks).



Vot selline mõnus puhkamise reis oligi. Aga vahel on ka neid vaja, et siis koju tulles uue tuhinaga toimetama hakata :) Kuigi olime ühe koha peal paigal ja kuskil väga ei käinud, siis emotsioone sai kogetud kuhjaga ja paljud neist ka pildile püütud (siia lihtsalt enamus neist ei jõua teiste inimeste pildi peal oleku tõttu).





6 comments:

  1. Miks su jalad niii paistes on ?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eem.. Nad ongi sellised :D :D Või siis on paistes ja ma ise ei pane seda tähele, sest olen sellega nii harjunud..

      Aga tegelikult nt põlve peal see nö padjand on enamuses rippuv nahk. Samuti säärtel on ka päris palju üleliigset nahka, mis teeb jalad tunduvalt "paksemaks" kui nad tegelikult oleks...

      Delete
  2. Paistes? Oleks sa mu mehe jalgu peale lennureisi näinud - need olid paistes. Nigu smurf :D
    Aga tahtsin just kiita, et oled endaga täitsa sinapeal ja ilmselgelt trenn ja toitumine annavad lisaks kergemale kaalule ka enesekindlust. Sa oled väga särav ja näed iga postitusega järjest parem välja.
    Puhkusel kogutud kilod õnneks aktiivsele inimese kauaks kerele ei jää. Selle pärast ära üldse põe :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Eks seda enesekindlust tule muidugi. Nii kaalukaotusega kui ka saavutustega jooksurajal. Olen aru saanud, et on asjad keha juures, mida ma muuta ei saa nagunii või muutuvad väga aeglaselt ning kui mõned masendusperioodid välja jätta, suudan mitte lasta neil mõjutada kuidas oma elu elan ja riides käin.

      Delete
  3. Nii ilus naine oled! :)

    ReplyDelete