Sa ei ole piisavalt vaeva näinud!

Ausalt see on nüüd tõesti viimane kord, kui ma sel teemal sõna võtan. Kõik mõtteavaldused, mis teil sel teemal on, palun selle postituse alla ära kirjutada. Kõik küsimused, mis teil tekivad, samuti. Ma ei kavatse peale selle postituse enam mitte ühtki selle teemalist kommentaari läbi lasta! Nii et palun, kõik kes te pikalt olete mõelnud ja sellest postitusest veel vastuseid ei saa, siis laske tulla!


Ühesõnaga teemaks on lapsed ja nende kaal. Kui ma Cantervilla postitust tegin, siis mõtlesin pikalt, kas ma panen lastest ujumisriietes pilte. Ma juba aimasin, et sellest tulevad kommentaarid, et miks nad ülekaalulised on jne. No ega ma väga ei eksinud eks. Kuigi ma enda arvates olen sel teemal juba piisavalt põhjendusi jaganud ja ei peaks seda uuesti tegema, aga viimasel ajal on lugejate arv kasvanud ja uute lugejate tarbeks ma siiski seda teen.

Kindlasti ei saa öelda, et me ei tegele laste kaaluga! Ma arvan, et meie söögilaud on kordades rohkem kontrollitud, kui keskmisel perel. Lastel on kindlad portsud, mida nad süüa võivad. On asjad, mida me kodus üldjuhul ei söö. On toidud, mida ma ei luba lastel ka väljas olles osta. Jah, muidugi on erandeid, aga kas siis vahel harva ei tohi neid olla?

Me oleme endokrinoloogi vastuvõtul käinud korduvalt, seega saan ma tema sõnade alusel öelda, et tegu on geneetilise probleemiga. Ja tema sõnade järgi peame me jälgima, et laste kaal pigem seisaks, kui alla läheks! Seda me ka teeme. Jah, Marelil on ta siiski väikses kasvu dententsis, aga ta on ka noorem ning mingis ulatuses on temal kaalukasv ka lubatud. Aga jah, viimasel poolel aastal on tal see arusaamatult palju tõusnud ka. Ning veelkord jah, ma pole sellega ise ka rahul ja tegelen sellega!

Ma näen vaeva ka selle poole pealt, et suunan lapsi aktiivsemalt aega veetma. Enamus asju, mida ma neile ostan/kingin on sellised, mis a) on arendavad ja/või b) panevad aktiivsemalt liigutama. Ma arvan, et neil endal on ka juba kopp ees, et ma pidevalt käin ja utsitan neid kõndima, rattaga sõitma, batuudil hüppama jne. Mareli võtab paremini vedu, Marek halvemini, aga ma ei saa ka neid sundida!

Margusega on kõige lihtsam, sest temaga olen ma juba tema sünnist saadik olnud targem ja tegelenud sellega rohkem. Sellepärast on temaga lihtsam. Seepärast ma loodan, et saan juba algusest saadik asja kontrolli all hoida. Sellegi poolest ei saa ma öelda, et üks hetk võib ka seal mingeid spurte olla. Aga ma teen endast kõik oleneva, et see ära hoida.

Nüüd nendele targutajatele - mis te teeks? Hoiaksite oma lapse ainult juurikatel? Keelaksite koolis/lasteaias söömise ja paneks enda tehtud toidu kaasa? Keelaks väljasõitudel minna friikaid sööma, kui kõik teised klassikaaslased lähevad? Sunniks iga päev trenni tegema - peaasi, et kellelgi poleks midagi kobiseda MINU lapse suhtes? Ausalt, mida ma peaksin VEEL tegema, et nad oleks sellised, et teile meeldiksid????

Ütlen teile - mitte midagi ei pea tegema! Ma ise tean, et ma teen piisavalt! Ma tean, et on probleem, ma tegelen sellega ja ma ei oska öelda, millal me saavutame normaalkaalu vahemiku. Ma ei tea! Aga ma tean, et see pole midagi, millega ei tegeleta ja mida kõrvale lükatakse!

Kurb, et ma üldse pean seda põhjendama (ei peakski), aga kuna ma ise olen võtnud otsuse nendest siin kirjutada, siis ma tahan, et te ka mõistaks, kuidas mina asja näen ja kuidas asjalood on! Eks ma võtan seda kui õppetundi ja mõtlen järgmine kord lastest kirjutades/pilte üles pannes kaks korda põhjalikumalt, kas see on tark tegu.

PS! Kui keegi tunneb end nii osava nõuandjana, siis palun - hakka meile personaalseks treeneriks/toitumisnõustajaks ja ma tahaks näha, kuidas sa imesid teed meie kaaluga. Seda ilma igasuguse sarkasmita! Ausalt ka - kuigi ma enda arust teen kõik võimaliku, ei ole ma kindel, et poleks paremat viisi. Ma ise lihtsalt ei oska paremini! Nii et kui tunned, et oskad, siis ulata abikäsi :)


24 comments:

  1. Mina ei ole su blogi väga pikalt lugenud ja ei ole laste kaalu teemalistele postitustele sattunudki. Tunnistan, et olen vaadanud, et lapsed pontsud, aga mõelnud, et küllap sa tegeled sellega. Need targutajad ja kraaksujad ei ole ise lapsevanemad või ei ole kunagi kaaluga hädas olnud. Mina olin lapsena pontsu, teismelisena läks täiesti käest ära just endokrinoloogilise haiguse pärast, mis avastati arstide juhmuse tõttu alles täiskasvanueas. Endokrinoloogi jälgimise all olemine on väga hea! Siis ei ole ohtu, et mingid haigused avastamata jääksid, mis laste elu keerulisemaks teeksid. Päris sellega ma ei taha nõus olla, et ülekaal on geneetiline, minu meelest on see sageli põhjendus, mida arstidki kasutavad, kui ei oska ühtki mõistlikku abinõu pakkuda. Kaalu intensiivselt langetada väikeste laste puhul ei saa loomulikult, see ei ole tervislik ja tegemist on ikkagi lastega, kes on oluliselt impulsiivsemad ja tahavad teistega ühte kuuluda, kui on seda täiskasvanud. Oled sa mõelnud, et äkki on mingi toiduainete grupp, mis neile ehk ei sobi ja ainevahetust segadusse ajab? Piimatooted? Tervailjad vms?

    P.S. Mulle sa meeldid väga, meeldisid kohe, kui ma su avastasin paar kuud tagasi. Kui sind mõnel jooksul näen, tulen ütlen tere!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen mõelnud, aga on jäänud mõningate asjaolude taha. Siiski tahaks selle üks hetk ära proovida. Nii igaksjuhuks.

      Delete
  2. Pange lapsed ujumistrenni (3 lapsega saab kindlasti kuumakset alla kaubelda). Vees on suht võimatu ennast vigastada ja mõjub tervisele (pole 4 aasta jooksul kordagi haiged olnud, kui välja jätta väike nohu) ja vaimule väga hästi. :) Seda muidugi, kui sellega tegeleda järjepidevalt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Marek esimese klassi ajal käis kooliga+eraldi trennis. Meeldis talle väga ja tema teenni aeg käisime ka ise ujumas niisama. Erlmine aasta käisid mõlemad kooliga ujumistrennis. Järgmine aasta ka see plaanis +võib olla peaks tõesti uuesti eraldi lisatrenni ka minema.

      Delete
  3. Kui kõik oleks nii lihtne, siis oleks ju kõik inimesed kõhnad nagu Tallinna kilud. Mõnele on kaaluteema eluaegne võitlus ja midagi polegi teha. Ma arvan küll, et sa teed kindlasti kõik endast oleneva.

    ReplyDelete
  4. Väga imelik on see tegelikult et keegi teiste lapsi "kaalub". Ja võin sulle öelda, et minu õde oli kogu lapsepõlve trulla aga nüüd on nii, et tema on kõhn ja vormis ning mina olen hoopis trulla :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul mees oli ka väiksena hästi trulla (ta ema jutu järgi) ja mina sale kriipsuke 😁

      Delete
  5. Esiteks - ei teadnud üldse, et keegi nii pinnapealselt su laste kaalu kommenteeris. Üllatus mulle.
    Teiseks - olen oma vanema lapsega ka hädas. Kõhukene ees ja pikalt liigutada ei jaksa. Tean, et asi on selles, et alles kolm aastat tagasi olin ma selline ema, kes kodua süüa ei teinud. Laps oli siis veel pigem peenike, aga ma ise veidi rasvunud. Hakkasin endaga küll tegelema, aga lapsel ju juba sünnist need valed harjumused sees. Nüüd võtan samm sammu haaval, et laps ka tervisliku toidu peale harjutada. Ja see harjutamine on mõnikord leebe "palun proovi ka emme tehtud sööki" mõnikord "no võta siis okseämber kõrvale, kui muidu ei saa". Lapsele ei tohiks aga juba nii varases ead tekitada komplekse, et iga päev trenn ja dieet, sest sa oled paks. Kavalalt, meeldivalt ja tasapisi. Vanemate eeskujul on väga suur jõud. Varem või hiljem mõtlevad samamoodi, kui meie.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, väga raske on harjumusi lapsel muuta. Eriti kui ümber teised tuttavad ju võivad ja saavad seda kõike, mis koduse jutu järgi pole kasulik.

      Aga loodan ka, et eeskuju nakatab :)

      Delete
  6. Tahaks kuidagi lohutada. Ma esmakordsel vaatamisel ei pannud midagi tähele, pidin minema ekstra uuesti vaatama millest jutt. Tundub, et keda see kõige rohkem häirib, on endal mure kaaluga. Sa oled tubli, et sa tegeled probleemiga. Jõudu Maris :)

    ReplyDelete
  7. Mu meelest olete te kõik väga palju vaeva näinud ja see on nii tore, et te üritate ka laste liikumis- ja toitumisharjumusi muuta.
    Just hiljuti näitasin abikaasale pilti su vanemast pojast ja ütlesin, et ta on küll suured edusammud teinud tervislikuma kaalu suunas. Vähemalt piltide pealt tundub nii.
    Ma ei ole su blogi ega üldse blogide mega põhjalik lugeja, kuid isegi mina näen, kui tublid te olete.
    Jätkake samas vaimus!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Marek on tubli! Ta edusammud on tõesti silmaga nähtavad ja ma tean kui palju ta on pingutanud selle nimel.
      Aitäh!

      Delete
  8. Lapsed kipuvad küll lastena pontsud olema, aga seniks kui neile pole neid ühiskonnanorme peale tambitud- ega see väga neid ju ennast ei häiri. Küllap iga laps vanemaks saades tunnetab ise, kui soovib kaalulangusega tegeleda, oskab hinnata teie poolset nn. põhja ja läheb nn vudinal :D (ehk soovivad nad kunagi trennidesse minna- minu puhul näiteks oli tennis meeletult intensiivne ja mõjus :))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Marekut mõjutas see esimene kooliaasta väga. Siis noriti paksuks jne. Teises klassis oli mitme klassikaaslasega juba ühel tasemel ja vaat, et väiksemgi ja enam seda paksuks kutsumist väga ei esinenud. Ja arusaadavalt rõhus ta sedaise ka vähem.

      Marek käiks trennis. Eelmine aasta oli kergejõustiku trenni huvilisi nii vähe et ringi ei avatud ma loodan et see ast on teisiti ja tuleb rohkem huvilisi kui Marek (eks seal oli teisi trennitegijaid ka aga nemas juba mujal trennides).

      Delete
  9. Suurem poiss sündis ,kaalus 4050g ,aastaselt 12200g . Suguvõsa meelest pontsakas. See jutt käib siiani. Nüüd 10 aastaselt on ta tõesti 10kg ülekaalus. Tean seda tänu sellele, et perearst saatis lastearsti juurde kuna laps paks. Tehti vere analüüsid põhjalikult.Mis selgus - laps on ülekaalus alates esimesest klassist, mitte alates sünnist. See pidi norm olema kuna koolis saadakse juurde sõpru kes sõõvad,jagavad selliseid asju mis ehk kodus ei sõõda( kommid,krõpsud jne) käivad sõitudel kus enamasti käiakse ikka hessist,macist läbi.Oluline on ,et seda kaalu kergitavalt liialt ei saaks. Meil lastearst ei muretse hetkel. 10kg ülekaalu loodame hoida mitte juurde kasvatada. Loodame,et hakkab pikkust viskama ning pikkuse- kaalu suhe ühtlustub.Igapäevaselt peab poja juurde võtma D vitamiini. Suht suur kogus. Selle vähesus ei ole hea. Aga noh. Olgem ausad. Lähed külla, laual magus. Tullakse külla, tuuakse magusat. Kingitakse magusat. Uh. Seega -Maris ära muretse. Sa tead ise kuidas elu sul kodus käib. Koolis lastel paraku raskem

    ReplyDelete
    Replies
    1. Koolis/lasteaias söömine on tõesti üks suur pähkel. Ja külas käimine ka. Ma külas pole väga lapsi piiranud, sest neil niigi on kogu aeg see "miks siis nemad võivad kui see pole meile hea?" . Seletus, et neil vanemad ei reguleeri seda toitumist nii palju või see, et ma tahan neile pakkuda parimat toitu, ei rahulda neid teatud olukordades ( eriti Marekut,kellega selle teemalise arutelusid lõige tihedamini peame).

      Delete
    2. Tuttav tunne. Kuidas su pojal D-vitamiini tase veres on?

      Delete
    3. D-vitamiin on üks asi, mida meil pole kellegi kunagi kontrollitud. Aga plaanis on kõigile üks pakett võtta synlabist ja ära teha.

      Delete
  10. Minul on ka kõik "pontsikud " olnu . Va.Kristel 😊. Nüüd on see vastupidine. Ja vaadates Priidu lapsepõlve pilte,pole sul vaja muretseda. Issi ise oli ka pontsik. Ja nüüd peenike kui Tallinna Kilu . Maal kasvand lapsed ongi suured ja tugevad, näost rõõsad. Mite kahvatud ,kui kriidid. Oled lihtsalt ülivõimas Ema,et sa lihtsalt suudad kõike.....
    Jätka samas vaimus ja jaga meile ikka kogemusi ,millest teisedki saavad õppida 😘

    ReplyDelete
  11. Minu poeg oli samasugune pontsu, aga põhikooli lõpus hakkas kahanema. Gümnaasiumis alustas jõusaalitreeningutega, sel talvel vabavõitlustrennidega ning praegu on täiesti normaalne 18aastane sale ja jõuline noormees.
    Tema isal oli lugu samasugune: peaaegu täisealiseks saamiseni tubli ülekaal, 20selt peenike poiss ja seda tänaseni. Nii et selles mõttes geenid ikka määravad midagi küll.
    Tean, kui valus on lapsele kehakaalu pärast norimine. Eks hiljem kasvab paksem nahk, aga ikkagi nõme. Kõike head teile, olge ikka rõõmsad, tugevad ja kokkuhoidvad!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kogemuse jagamise eest! Ma loodan samuti, et aegamisi tulemus paraneb. Mareku puhul on seda nö pikkusesse kasvamist näha olnud märgatavalt. Aga siiski ülekaal on jätkuvalt olemas. Aga olen ise positiivne, et üks kord saame selle korda, meil kõigil :)

      Delete