Eesti Ööjooks "Valged Ööd" 2017

Eile jooksin ma oma järjekordse poolmaratoni. Sedakorda Rakveres Ööjooksul. Sel aastal oli jooksul mitmeid üheaastaseid uuendusi, mis paljudele pakkusid peavalu, aga mulle meeldisid. Esiteks oli start veidi varasem. Mina, kui pigem hommiku inimene võtsin seda, kui boonust. Teiseks lõpetati numbrite väljastamine kaks tundi enne starti. Tegelikult said ka hilisemad kohalejõudjad oma asjad kätte, aga minu jaoks polnud mingi probleem varem kohale hiivata ja veidi Rakvere ning ürituse ilu ja võlu kaeda.

pilt: Viigi
Nii meie Priidu ja Viigiga kohe jõudsimegi juba umbes kolme ajal. Ilm oli ülimalt vihmane terve tee olnud, aga nii kui auto ära parkisime, hakkas jälle päikest ja kuumust üle kerima. Võtsime oma numbrid välja. Arutasime, kuivõrd paks ikka õhk on. Jalutasime sööma. Tegime sõjaplaani koos joosta, kui äike peaks raja vallutama. Siis sõime ja ilma teema ikka ei väljunud me arutlusteemadest.

Kodus enne startimist
Kes vähegi ilmateadet eilse kohta ette vaatas, võib aimata miks. Õhk oli nii paks, et sai enamvähem lõigata seda. Kraad oli 10 pügala võrra suurem, kui mina seda lootnud ja oodanud oleks (ma olen täiega jaheda ilma jooksja), vihm ja äike ootasid ka nurga taga, et enda ilunumbreid näidata jne. Jõudsin juba isegi korraks (olgu, kümme korda) rekordiplaanid peast visata. Ei saanud ma Narvas ju palavaga alla 2:20 joosta, mis ma siis oma 2:15-ga siin mõtlen.


Mingi aeg peale söömist, hakkas magu räigelt valutama. Söögiks oli pasta lõhega (ma alati söön väljas süües lõhe, sest kodus mul keegi kala ei taha) ja maitset suurt asjal ka polnud. Aga kahju tegi küll oi kui palju. Kaks tundi enne jooksu ma isegi kahtlesin, kas midagi peale ampsata on tark mõte. Kuna olin ostnud endale Isostari High Energy batoonid, siis võtsin selle siiski sisse. See batoon peaks kirjelduse järgi andma kiiret lisaenergiat ja taastama süskarite varud.

Käisime autos jalga puhkamas :) 
Ostmise koha pealt ostsin meile Priiduga koju maiustamiseks Barebells´i batooni karbi ka. Katsetasime igat maitset ja kui mina oleks võtnud kõigest karbi (no nii head olid juu), siis Priit manitses ühega piirduda ja küpsise-kreemi (cookie&cream) oma maitses temale kõige enam.

Koos Viigi ja Sigridiga
Enne jooksu sai veel mõningate blogijatega kokku saada. Tore oli kõiki jälle näha ja sain tõdeda, et ilm mõjutas kõikidel jooksu eesmärke. Ei julgenud midagi suurt loota (või vähemalt seda välja öelda) keegi. Hinges ikka ju lootus oli, aga kui joostes on tunne, nagu seisad kuumapuhuri ees, siis ega head nahka sellest ei tule. 
pilt: Sigrid
Siiski tegime ühe korraliku soojenduse koos ära. Me Viigiga tegime kiirenduslõigud ka otsa. Et ikka õige värk oleks. Siis saime aimu ka, kui vähe on vaja joosta, et selg täiesti märg oleks. Ühtpidi oli hea, et keha oli stardiks nagu valmis, aga teistpidi tõmbas minul lootused täiesti nulli.

Lõpuks hakkas kell 20 saama. Kogunesime stardikoridoridesse, soovisime edu üksteisele ja algaski see õige asi pihta. Kolm, kaks, üks ja Rakverele omane ülivõimas start oli käes! Sellist starti pole kuskil mujal ja sellega minu "Raju Rakvere" saigi alguse.

Jee, me lähme rajale surema!!! :D 
Rada õigustas oma nime igati. Alguses kuum ja palav. Kuigi pilved ähvardasid stardist saadik, läks enne ligi 10km, kui reaalselt jahutav vihm kohale jõudis. Muidugi tuli enne megaräige tuul, mis kõik rajapiirded ükshaaval ümber lükkas ja sundis kohati ühe käega numbrit kinni hoidma, et see minema ei lendaks. Aga peale esimest vihma sahmakat hakkas minul nii kerge. Nägu läks muigele ja ma peaaegu oleks kõva häälega välja öelnud "jess!!!!".

Selle vihmahooga algas minu jooks. Ausalt! Kui seda poleks olnud, poleks mu lõpuaeg ligilähedanegi sellele, mis tuli. Mind ei morjendanud see, et vihma kallas, rahet selga peksis (olgu, natuke valus oli aga panigi jalgu kiiremini liigutama), välk sähvatas ühele ja teisele poole ja korduvalt ülepea sellise raksatusega, et pani ehmatusest hüppama. Rada oli lõiguti täiesti vee all ja joosta tuli läbi vee. See kõik oli nii ÄGE!! Mu hinges on vist tärganud ikka täielik ekstreemjooksude fänn, aga see jooks on üks nendest, mis jääb elu lõpuni meelde!

Tabamatult kiire :D
pilt:Sigrid 
Lisaks ilmast tingitud faktoritele võib öelda, et rada oli ise ka mõnus. Oli tõusu-langust, aga mitte ülemäära palju. Rakvere jooksul on alati sees üks killer lõik (kaks tõusu järjest), mida poolmaratoni jooksul tuleb läbida kaks korda. Ma jooksin mõlemad korrad. Ma jooksin üldse terve raja (v.a paar veepunkti, kus väga tihe rahvastus oli)! Ma olin nii sillas lihtsalt sellest jooksust, et patt oleks olnud mitte joosta.

Mõtted, mis mul korduvalt jooksu ajal peas läbi käisid olid stiilis "Maris, mis mõttes sa jooksed nii pikalt nii hea kiirusega?", "oli aeg, kus ma ei jooksnud poolt kilomeetrit ka sellise ajaga, nagu praegu juba 14 km olen jooksnud!", "Deem, ma ikka olen äge!" jne. Ühesõnaga boostisin enda ego nii palju, kui vähegi sai. Et hoida üleval seda "Ma tulin siia rajale ja teen oma rekordi ära!".

Kuskil 17. kilomeetrist hakkas asi natuke käest ära minema. Siis möödus ka minust alguses silmist kaotatud tempomeister 2:15 tempole. Muideks nendega oli üldse selline lugu, et alguses ma ei näinud kedagi. Siis 3. km-il möödus minust 2:00 aja jänes. Selle ma lasin rahuga käest, sest nägin, et see pole minu tempo. Ja nagu mainitud, siis minu ihaldatud aja õhupall ilmus mu ette alles vägagi jooksu viimases otsas.

Mõne aja tolknesin seda õhupalli taga ajades grupi taga otsas. Siis tuli joogipunkt ja seal nad eest ära panid. Minu kell jätkuvalt näitas lõpuajaks alla 2:15 ja kuna olin rajal endale juba selgitustööd teinud, et rekord tuleb nii või naa, ei ole see 2:15 ka nii püha lehm, et tuleb see kinni püüda. Nii et õhupall liikus omas tempos ja mina omas.

See ihaldatud aeg oleks ära tulnud, kui veidi alla 2km enne lõppu ei oleks täielik haamer peale tulnud. Jalad lihtsalt andsid alla või ma ei tea. Nii raskeks muutusid ühtäkki. Tabasin end mõttelt, et mis mõttes nüüd!?!?! Ei või ju nii vähe enne lõppu niimoodi mulle teha. Püüdsin neid igati elule ärgitada, aga kutu mis kutu.

No siis ei olnudki muud üle, kui leppida selle faktiga, et 2:15 ikka läks minema ja lihtsalt sundida oma jalgu liikuma üksteise ette, samm korraga. Seda ma ka tegin ja hinges olin ma tänulik, et mu jalad sinnani mind nii hästi välja olid vedanud.

Viimased 200 meetrit olid kõige raskemad. Tahaks kiirendada, aga no jalad ei liigu nii palju. Aga olgu, peaasi, et nad mind üle finišijoone viivad ja seda nad tegid. Sain kaela ilusa medali, sain ajaparandust üle VIIE MINUTI!!! Rekord tuli magus ja mõnusa elamusega ja ma ei oleks saanud rohkem õnnelikum sel momendil!

Peale finišit läksime mind ära oodanud Viigiga kähku autosse, kus Priit juba ammu ootas. Ta jooksis oma 10km 56:43-ga! Väga tubli ja andis ka lubaduse järgmine aasta minuga poolmaratoni katsetama tulla! Hakkasime sõitma ja uurima oma kinkekotti, mis lõpetades saime. VÄga rikkalik oli see sel aastal :)

Minu kella järgi jooks numbrites: 
Aeg: 2:16:23 (2:16:11 netoaeg)
Distants: 21,1km (kell luges 21,19km)
Keskmine kiirus: 6:27 min/km
Maksimum kiirus: 4:40 min/km
Keskmine pulss: 174
Maksimum pulss: 180
Kalorikulu: 1726kcal

PS! Ma muideks ei vaadanud kordagi selle jooksu ajal pulssi. Ju siis tuli kasuks ;) Ja peale jooksu pilti ka ei saanud läbi. Liiga läbi ligunenud olin :D

PS2! Tegin ürituse päeval mõned live´id ka! Vaata mu FB lehelt, kui huvi!


6 comments:

  1. Ahhhh, sa oled nii tubli! Mulle täiega eeskuju. Lähen ise ju alles sügisel oma esimest poolikut jooksma. Loodan alla 2:25 hakkama saada, aga kui ei tule, siis ei tule. Sinu pealt näen, et kui järjepidevalt treenida, siis on kõik võimalik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii armas sinust, aitäh :) Ja sinu puhul ma olen kindel, et tuleb ära! Tuleb alla 2:20 ka kindlasti!

      Delete
  2. Supertubli oled! Ma ikka imetlen inimesi, kes tahavad ja suudavad nii pikki distantse joosta. Ma iseenesest tahaks, aga ei julge. See maa tundub nii hirmuäratavalt pikk ja ma mõtlen, et appi, ma jooksen seda ju nii pikka aega, äkki mul hakkab igav vms :)))
    Aga Ööjooks oli lahe! Ma ei ole kunagi vihmaga jooksnud (v.a selline seenekas, aga see ei lähe arvesse). Alguses oli päris mõnus jahutus, aga mingi aeg enne finišit ma tundsin, et keha hakkas nagu kangeks tõmbuma sellest jahedusest. No ja tossud läksid ka raskeks, korralik lisaraskus oli jalgade küljes.
    Oma 10km aega parandasin võrreldes eelmise aastaga. Mees oleks tahtnud kiiremini joosta ja ilmselt oleks ta palju parema aja teinud, aga ma olin ankruks tal. Kusjuures, ma ei saa aru. Ta teeb palju harvemini trenni kui ma - kust tal see pauer tuleb??? See ei ole ju aus :)))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui korra-kaks poolmaratoni distantsi ära teed, siis enam ei tundu üldse see maa nii pikk, ausalt ka :) proovi kasvõi kodus trennina seda mõnikord aeglase tempoga.

      Meeste jooksust ma ka ei saa aru 😂 nagu minu oma - tuli nagu mees metsast ja tegi 10km ajaga, mida mina seni pole suutnud 😄

      Delete
    2. Ma usun, et mu oma oleks ka alla tunni ära tulnud, aga ta kohusetundest hoidis end tagasi, kartis vist kodusõda vms :D

      Delete
  3. Mulle istub ka jooks vihmaga. See palavus algul oli õuduk. Vihm lõi mõnusalt klaariks olemise. Ainuke, mis kogu selle kompoti juures hirmutas, oli äike. See pani tõesti hüppama ja pead õlgade vahele tõmbama, kui valgusshowle käre pauk järgnes. Aga lõpp hea, kõik hea! :) On mida meenutada ja millest rääkida.

    Igal juhul, tubli oled ja edu järgmistel mõõduvõtmistel! :)

    ReplyDelete