Koeraotsingud vol1

Nagu ma Facebookis üks päev jagasin, siis meie truu kutsa Bella suri ootamatult ära. Ega me täpselt ei teagi, mis juhtus. On tõenäolised põhjused, kuid 100% kindel ilma lahkamiseta olla ei saa. Leidsime siiski, et ka lahangust teada saadud põhjus poleks muutnud fakti, et pereliige on surnud. Seega otsustasime talle anda võimaluse saadud maetud oma aeda, kus ta oli mitu aastat juba linde taga ajanud ja auke kaevanud.



Meie varalahkunud Bella :( 
Bellast jäi aga maha Bosse, kes on ääretult kurb ja igatseb oma sõpra non-stop taga. Järsku on meil õues jälle kui väike kutsikas, kes ei saa aru, miks ta sõber ei tule tagasi. Nii kui ööpimedus tuleb, hakkab üks haukumise-hulgumise ooper pihta. Käid küll lohutamas ja seletamas, aga mis sa teed kui hing on haige loomal.

Lisaks on ju ka tema õlul nüüd suurem koorem majavalvamise kohustust. Ei oska ta kohe toime tulla ka sellega, et pole toetavat õlga, kes aitaks rebaseid eemale peletada või võõraste autode peale haukuda. Kohe hirmus kahju on koerast :(

Kuna ka meie igatseme Bellat ja oleme üldse suured koerainimesed, siis otsustasime uue koera võtta. Kui esialgu vaatasime kutsikate suunas, siis hetkeseis on selline, et pigem tahaks sellist poole kuni üheaastast tegelinskit. No selline paras olend, kes juba saab endaga hakkama, aga keda on veel võimalik enda käe järgi suunata. Nii käisimegi eile esimest kandidaati vaatamas.

Jutu järgi pidi olema laika välimusega emane koer. Nimi isegi oli sama, nagu meie lahkunud kutsal. Pidi ilusti oma territooriumi teadma ja kaitseinstinkt kodu suhtes pidi ka olemas olema. Suhteliselt lähedalt ka, nii et polnud üldse kahju reede õhtut raisata ja minna kutsat vaatama.

Mis aga välja tuli? Koera hoiti toas meie tulekuni, et ta jooksu ei pistaks. Ei pidavat ennast muidu kätte andma, kui õue lasta ja võõrad on külas. Üldse pidi jooksu panema, kui võõrast näeb (Tuletame siin meelde seda varasemalt räägitud valvekoera juttu nüüd).Toas, kui omanik üritas teda meelitada meie juurde, et kas meiega üldse seltsib, näksas koer korduvalt omanikku koos urisemisega (me olime rääkinud, et meil majapidamises lapsed ka, kellega peaks klappima).

Kui kõrvale jätta fakt, et koer ei näinud üldse samasugune välja nagu pildil (see polekski olnud oluline ausalt), ei räägitud koera kohta mitte midagi õigesti. Mul oli kange tahtmine küsida, et  kas koer on tõesti nii hädaks kaelas, et tuleb muinasjutt kokku leiutada - peaasi, et keegi minema viiks? Ja kuidas sa viid minema koera, kes kardab võõraid nagu kummitust?

No igatahes jäi meile sellest kogemusest mõru maik suhu ja tundub, et hakkame nüüd varjupaikasid läbi kammima. Sealjuures on ainuke jama see, et enamus, kus meile sobivaid kutsasid leidsime, asuvad meist päris kaugel ja korduvalt (koeraga tutvumas käimiseks) sinna sõita on päris ajakulukas ülesanne.

Siit ka väike palve - kui teil kellelgi on tutvusringkonnas ära anda kutsikat (kuni aasta) ja on juba sellises suuruses, et oleks kodudesse jagamise aeg, siis andke teada :) Sugu pole oluline (saab op tehtud, kui Bossega erinevast soost), suurus peaks jääma täiskasvanuna suure koera mõõtudesse ja peaks sobima lastega ja kassiga peresse :)


No comments:

Post a Comment