Koeraotsingud vol2 - ootamatu kiire lõpp

Peale reedest pettumuslikku koeravaatamist (loe SIIT), lappasin laupäeval erinevaid kuulutusi hommikul läbi. Sai saadetud mõned kirjad ja ka vastused, kus olid juba kutsad kodu leidnud või kus tuli välja miskit, mis ikka meile ei sobinud. Mõtlesime, et külastame Viljandi varjupaiga ära ja siis uurime edasi.


Lõuna ajal käisimegi Viljandis ära. Kohale jõudes selgus, et neil on seal ainult üks koer ja see täiesti kohutavalt vihkab lapsi. Ühesõnaga ei olnud see meie koer. Vaatasime sealolles kassid ka üle, keda neil oli üle 70. Meeletult palju :( Nendest ainult kuuel oli privileeg kassitoas aega veeta, ülejäänud olid puurides :( Kiisusid oli ka ikka nii erinevaid. Kaasa siiski seekord meiega keegi ei tulnud.


Varjupaigast saime nii palju targemaks, et kui me leiame kuskilt mujalt varjupaigast mõne koera, kes meile tundub sobivat, siis nad transpordivad ta Viljandi ja me saame vaatama minna. Mis on minu meelest väga hea variant. Otsustasimegi, et selle peale panustame ja valime õhtul välja koerad, kes meile võiks sobida ning esmaspäeval oli plaan helistada ja arutada varjupaiga töötajaga, et milline väljavalitutest võiks meile kõige paremini sobida. 

Jah, plaan oli selline, aga reaalsus kukkus hoopis teistmoodi välja. Õhtul, kuskil 19 ajal nägin pilti, kus keegi oli metsast kutsikad leidnud. Üks nendest kutsadest oli välimuselt selline, et me Priiduga mõlemad kohe vaatasime, et see on meie koer! Helistasin kähku, aga keegi ei võtnud vastu. Kartsin juba, et äkki on ära antud, sest kutsa oli tõesti üliarmas ja mõnusalt karune.

Koerte leidja helistas mulle juba paari minuti pärast tagasi ja sain teada, et mõlemad kutsad on veel omanikuta. Lubasime kohe järgi minna, olenemata, et sõit oli päris pikk ja ööaeg oli kohe peale tulemas. Leidjal ka hea meel, kui ei pea öösel poputama vaesekesi. Leppisime kokku koha, kus üleandmine saab olema ja lubati mõlemad kutsad kaasa võtta, siis valimise võimalus ka. 

Autos rääkisime Priiduga koerte arvust ja kergelt käis mõte läbi, et kolm koera ju pole ka tegelikult palju. Aga kuna need kolm koera kõik tahavad süüa ja hoolitsemist ja meie kolm last tahavad ka neid samu asju, siis mõtlesime, et ikka kahest piisab meile küll. Kuna teisele kutsale oli ka juba huvilisi olemas, siis ei valutanud süda ka, et mis teisest vaesekesest saab.


Kohale jõudes ja pagasniku luugi avanedes minu süda sulas täiesti üles. Niii armsad koerad!! Kuidas on üldse võimalik, et kellegi käsi tõuseb selliseid metsa alla viskama (ega tegelikult ei tohiks ka koledate koerte puhul sellist mõtetki tulla, aga saate aru eks mu mõttest)? Neile oleks ju tundidega kodu leidnud (nagu ka juhtus)! Et karma oleks karm selliste inimeste suhtes! 

Emane oli veidi julgem ja tuli ilusti mu sülle. See oli see kutsa, kelle olime pildi pealt välja valinud. Ta pani pea mu õla peale ja ohkas nii armsalt. Ju tundis sama äratundmisrõõmu uue pereliikme suhtes, nagu minagi. Teine, arglik isane, ei tahtnud kuidagi sealt teki pealt ära tulla. Kuigi me polnud ju teda silmas pidanudki kutsale järgi sõites, oli siiski väga kurb tunne teda sinna jätta.


Kui koerte leidja välja käis mõtte, et äkki võtame mõlemad, sai minu sisemine salasoov välja öeldud. Varem ma ei hakanud seda välja ütlema, sest me just autos rääkisime sellest ja otsustasime mitte võtta, aga minu süda ei lubanud õde-venda lahutada peale sellist koos üleelatud katsumust. Vaatasime Priidule minu süles oleva kutsaga kurvalt silma. Eks ta kahtles küll natuke, aga ära võlutud oli ka tema. Seega tuli otsus - me võtame nad mõlemad ja ei hakka neid rohkem traumeerima lahutamisega. 

Mõtlesime, et paigutame kutsas pagasniku, aga kuna Priit võttis tagant keskmise istme välja, et sealt saaks neil silma peal hoida, otsustasid nad mõlemad kohe kiiremas korras sealt august läbi ronida. Ma ise istusin taha istmele ja kutsad tulid mu jalgade peale pikutama. Terve tee pikutasid, emane magas kohe mõnuga, isane värises iga keeramise ajal. Kuigi ta hoidis autos rohkem minu ligi, siis oli tunda, et hinges on tal suur hirm.

video

Valisime autos ka kutsadele nimed ära - Peeter ja Paula. Kuna meil kodus on praegu Bosse, siis sobis väga hästi kokku :) Nüüd meil kõik pereliikmete nimed kas M või P/B  algustähega :D  Koju jõudes tegime esmalt ühe märgistamisringi ja lasime ka Bossel uued elanikud üle vaadata. Uudishimu oli suur, aga õnneks kurjust selles uudistamises polnud. 


video
Toas tegime ühe esikutest neile tühjaks, sest jalanõud tundusid kohe Paula maiuspala olema :D Otsisime mõned närimislelud ka, mille peal oma hambaid teritada ja tekid, mida külje alla panna. Koerade leidja andis kaasa ka ühe tekikese, mis loodetavasti andis mingisugustki kindlustunnet neile järjekordses uues kohas. 

"Mis mõttes uus titt majas?!?!"
Öö möödus väga rahulikult. Ei ühtki häält tulnud sealt ruumist, kuigi me magame kohe seina taga ja läbikostvus on väga hea pooleli oleva remondi tõttu. Ju magasid välja end soojas ja mugavas nurgas. Eelnevalt sai ju kõht ka täis söödud ja mida sa veel tahad peale sellist katsumust. 

Hommikul julgesid kutsad ka esimesed jooksud õues teha. Millegi pärast Peetri hirm või ebameeldivus Bosse vastu pole vähenenud. Sõimab teda oma haukumisega kohe, kui Bosse vähegi lähemale julgeb minna. Loodan siiski, et see on hirm ja läheb ruttu üle :)

Praegu on mõlemad tegelased külili oma pesas ja nohisevad magusat und. No nii armsad tegelased ikka :) Võib olla siis, kui nad on juba suured ja söövad mu puruvaeseks, ma enam nii ei arva (nali :D), aga ma olen nii õnnelik, et see postitus mu facebook´i seinale juhtus just sellisel ajal, kui me kutsat otsisime ja just meie need õnnelikud esimesed huvilised juhtusid olema :)


3 comments:

  1. Mul tuli pisar silma kui lugesin. Ja et just need kutsud just teie perre sattusid. Me olime tütrega õhtul niii rahul, sest terve päev nendega sehkendamiseks tõi lõpuks suure võidu. Parim kink neile õnnetukestele on hea kodu ja armastav pere.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Koduga tunduvad nad rahul olevat jah :) Vähemalt esiku tapeet on kohe eriti armas või peaks ütlema maitsev, sest selle on nad osavalt suutnud seinast ära kakkuda sel ajal, kui me tööl oleme. Aga sellegi poolest ohkame mehega iga õhtu, et tehku nad pätti nii palju kui tahes, on nad ikka ülinunnud ja täiega meie perre sobivad tegelased :)

      PS! Bossega on ka suhted paranenud. Peeter nüüd käib juba ise talle kraesse kargamas, et suur sõber veidi maadleks temaga :)

      Delete