Kuidas taastada enesekindlus ühe trenniga?

Niisama lihtsalt, kuidas üks jooks (loe SIIT) võib igasuguse eneseusu nulli viia, suudab teine jooks selle tagasi üles tõsta ja kõrgemale, kui enne. Ma oli pühapäevast saadik tundega, et ma ei jaksa joosta nii kiiresti, kui ma tahan. Teisipäevane trenn ei teinud ka tuju paremaks, sest jalad polnud veel täielikult taastunud ja nii tuli mu rahulik jooks selline, et pulss oli madal, aga vedasin oma kivist jalgu lohistades järgi.



Täna trenni läksin umbes sama tundega: "ma ei jaksa, ma olen aeglasem kui maailma kõige aeglasem tigu. Parem oleks see pull kohe nurka visata, mitte siin raisata enda ja treeneri aega." Samas stiilis mõtteid oli veel omajagu, aga saite juba pointile pihta eks. Lunisin Priidu endale kaasa, et ma terve jooksu jälle end ei haletseks. Tuli rattaga, sest käru lükkamiseks polnud tal isu.

Trenn nägi välja 2km rahulikku jooksu soojenduseks + harjutused + jooksulõigud + 3x10min (3min pausi kõndimiseks vahele) + 1km lõdvestusjooksu. Juba 2km-it alustades oli tunne parem, kui teisipäevases trennis. Kirjutasin selle Priidu arvele. Ikka hulga parem on joosta, kui keegi on kõrval toeks. Olgugi, kui ta ei viitsi midagi rääkida, nagu täna :D

Staadionile jõudes tegin omaette harjutusi. Margus ja Priit jalutasid ringi veidi aega ja siis juba tiirutasid rattaga. Ühesõnaga ootasid, et ma oma põlve-sääretõsted ja 100meetrised tehtud saaks. Sain tehtud, aga 100meetri ajad olid kahtlaselt aeglased. Süüdistan siinkohal jälle GPSi. Kas kellelegi veel viimase kuu jooksul paneb hullu, kui on vähe "puulisem" koht tee peal? Mul juba välja selekteeritud kohad, kus täiega võssa kell paneb.

Igatahes läksin 10minuti lõikudele vastu veidi kõhkleval seisukohal. Nö stardipunkti jõudes võtsin endale pähe idee - lõigud alla 6 min/km! Et ööjooksul poolmaratoni ajas rekord teha (2 tunni piirist ma enam ei unista, tuleks vaid parim aeg!) pean ma selleks suuteline olema.

Esimene 10 minutit sain muidugi joosta tuul täielikult vastu. No kohe ikka nii vastu, et tagurpidi minnes oleks mul kilomeetri aeg ilmselt 5 tulnud :D Aga ei, jooksin ikka vastu tuult selle 10 minutit ära. Keskmiseks ajaks tuli 5:55 min/km. Olin pettunud. Ütlesin Priidule, et sellise ajaga ma võin ööjooksul vaid unistada mingist heast tulemusest.

Pärast kolme minutilist kõndi panin uue tuhinaga minema. Tulgu nüüd parem! Pool ajast olin jätkuvalt sellises suunas, kus tuul ei halastanud. Poole pealt õnneks sain ära keerata, aga kruusa tee peale ja kohe oli ees Kesk-Eesti mõistes küngas (peale Pühajärve jooksu ma seda mäeks enam ei pea :D). Kruusa peal üleüldiselt on mul sekund-kaks kindlasti jooks aeglasem ja küngas tegi ka natuke oma tööd. Aga keskmiseks ajaks tuli 5:46 min/km. See aeg meeldis mulle juba väga!

Kolmanda ja viimase lõigu jooksin jätkuvalt kruusateel ja jällegi üks "mägine koht" jäi aja sisse. Kohe päris lõppu, kus ma juba veidi väsinud olin :D Aga keskmine aeg sai ikka kiirem, kui esimene - 5:53 min/km.

Peale seda lasin Marguse ja Priidu koju ära, sest olime meie tee otsas, aga mul oli veel vaja 1km lõdvestuseks joosta. Jooksin terve selle maa nägu naerul. Te ei kujuta ette, kui hea kinnitus see minu jaoks oli, et suutsin need lõigud selliste aegadega joosta. Palavas, lauspäikese käes, osaliselt tugeva vastutuulega ja ülejäänud lõigud kruusateel! Ühesõnaga kõige kehvemad tingimused minu jaoks kokku pandud, aga ma siiski suutsin sellise ajaga joosta!

Ma tean, et mõni naerab nende tempode peale. Naerge! Aga teadmine, et ma ei andnud nende lõikude ajal maksimumi, aga suutsin siiski enda seatud ajalise eesmärgi täita, annab mulle nii palju motivatsiooni juurde! Ma ei tea, kust see energialaks tuli, et need ajad sellised tulid. Kas oli lihtsalt hea päev? Kas mõjub see, et ma olen praegu väga korralikult toitunud (kaalust ei tea midagi)?

Toitumine on meil (jah, meil kõigil, sest seekord oleme 100% kõik selles paadis koos) parem nii toidukordade regulaarsuse kui sisu poolest. Minu suhkruvaba kuu ei ole lihtsalt mingi "faas", vaid vajadus kehale võimaldada aeg energia kogumiseks maratoniks puhtast toitainest, mitte olla lõksus selles totaalses magusasõltuvuses.

Rõõmus Maris on tagasi :) 
Olgu siis millest tahes, aga olen selles õiges rütmis tagasi! Ootan huviga uut trenni ja uusi väljakutseid. Panen endast jälle 101% rajale ja tulen tagasi kui tühjaks pigistatud sidrun. Ja teate, isegi kui ei tule rekordeid hetkedel, kui ma neid kõige enam ootan, siis andis Riin mulle ühe hea mõtte, mille abil kõik pettumused üle elada:  "Isegi siis, kui sa oma rekordeid ei purusta, oled kellelegi eeskujuks ja motivatsiooniallikaks!" Ja kui ma vähemalt ühele inimesele olen eeskujuks oma aeglase tigusammu ja kaljukitse kangekaelsusega, siis sellest täiesti piisab, et aina edasi pingutada!


9 comments:

  1. Minu jaoks oled sa suurepärane eeskuju! Püüan sel kuul taaskord enda väga käest läinud vorm taastada, oluliselt kaalu alandada ja järgmiseks suveks poolmaratoni jaoks valmistuda. Oeh, kardan, et annan poole tee peal alla... Aga rõõm on lugeda sinu protsessidest ja teada, et vähemalt keegi on oma tegemistes edukas!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks minulgi käivad asjad ülesmäge ja siis jälle alla, aga oluline on ikka jälle uuesti proovida :)

      Poolmaraton on väga hea siht, kuhu poole püüelda ;)

      Delete
  2. Tubli tüdruk! Ma üldse ei naera su tempode peale, nutma hakkan hoopis ja seda kadedusest. Ma saan vahel harva (no üliharva) tempo alla 6min/km. Ma olen selline kulgeja :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks mulle olid ka need kiirused ikka ebatavalised, aga hea tunne on näha, et mingi boost mu kehas on ikka olemas ja areng toimub 😁

      Delete
  3. Sa nãed ikka niiiiiiiiii hea välja!!!

    ReplyDelete
  4. Ah, ei usu et keegi naerab. Vähemalt mitte need, kes neid blogisid loevad. Igaüks alustab kuskilt, minu esimene jooks 2007 aastal oli 4km pikk ja kestis pea 40 minutit, 5:40 oli tollal kõva kõva tempo!

    Anna aega, tee oma asja, iga asi tuleb omal ajal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh toetavate sõnade eest! :)

      Delete
  5. IMO ei tohiks rekordid olla eesmärk omaette, vaid pigem regulaarse treeningu loomulik jätk, mis üldjuhul ka nii on. Naudi protsessi ja tervis ikka ennekõige. Kerget sammu ja uusi eneseületusi!

    ReplyDelete