Miks ma jooksen?

Ma pole sündinud jooksja. Isegi geenitest on mulle öelnud, et minu keha on geneetiliselt loodud pigem jõusaalis rassimiseks kui jooksuradade kulutamiseks. Aga näe, siin ma olen, sihin elu esimesele maratonile. Ikka lähen tee peale kulgema, mitte kangi rebima. Miks?


Eks esialgu hakkasin ma jooksma ikka selle pärast, et peenikeseks saada. Oli peas mingi ulme ettekujutlus, et jooksmine teeb kiiresti peenikeseks. No võib olla teeks ka, kui kõrval suu teeks koostööd. Aga mitte ei teinud, vähemalt mitte nii palju, et kohe peenikeseks oleks saanud. Aga näed jooksen ikka. Kui vaadata mu praegust jooksmist, siis mu järjepidevusel on mitu põhjust.

Foto: Indrek Mänd 
Esiteks on see parim viis põgenemiseks. Treenitud jalad ja vähe kobedam liikumiskiirus võib ju kasuks tulla, kui kunagi öösel maasikaraksust on vaja kibekähku plehku panna :D Nali nali, selleks ajaks, kui mu tempod nii kiireks saaksid, käin ma ilmselt juba jalutuskäruga ringi. Põgenemise all ma mõtlen pigem seda, et saab murede, stressi, probleemide eest tunniks või kaheks plehku panna.

Jooksmine on parim aeg mõtlemiseks ja lahenduste genereerimiseks. Kui sa oled juba kodu ukse selja taga kinni löönud, algab aeg, kus saad igat mõtet analüüsida ja kaaluda. Kõige parem on see, et selle juures ei sega sind miski ega keegi.  Ühesõnaga on vaikus... Ainult sinu mõtted. Selliseid momente ei ole päevas just palju. Vähemalt siis, kui sul on kodus koolieelses eas lapsed. Igatahes 95% jooksudest toovad kaasa su probleemidele lahenduse. 5% jooksudest on jäänud lahenduse leidmiseks lihtsalt liiga lühikeseks (miks ma muidu maratonile tahan minna?!?!).

Jooks annab enesekindlust. Alustasid jooksmist tempos, kus naabri pensionär kõndis sinust mööda? Jap, tuttav tunne. Olgugi, et punnitasin elu eest (ja pulss ilmselt paar pügalat juba kõrgem, kui süda lubas), aga jalad ei liikunud üldsegi nii kiiresti, kui enda silme läbi nägin (jah, ma olen video pealt näinud seda "jooksu"). Ega ma enda arust ei jookse praegu ka märgatavalt kiiremini (küll aga parema enesetundega), aga kell ütleb muud. Ja kui kell ütleb, et keskmine km-aeg on muutunud paremuse suunas 2-3 minutit, siis paneb natuke rinna punnitama küll. Ei ole enam see invaliidist tigu, nüüd olen juba keskklassi venimise tempos kulgeja, oujee :D Ja küll ma kunagi veel tigude eliiti ka saan :D (jäneste gruppi mind ei lastagi - geenid ütlesid seda).

Jooksmisega tekkis miskit, mis on minu. Ma ei mõtle selle all seda, et see "minu" ei võiks olla ka sinu või tema "oma asi". Võib küll, sest see on pigem vaimne tunne, mis jooksmisega kaasneb. Mõtlen eelkõige seda, et hinges on tugev tunne ühe tegevuse suhtes, mis kõnetab sind, millega sa tunned tugevat sidet, mis aitab sind halbadest aegadest läbi jne. See on üks postament elus, mis hoiab sind teel. Vahel on muresid, millega ei oska kellegi poole pöörduda, sest sa tead juba ette, et neil pole lahendust. Siis on hea just jooksmisele toetuda. Läbi jooksmise püsid sa vee peal ja ei vaju põhja.

Jooks aitab vormi saada. Jah, tänaseks päevaks pole see kaugeltki esimene põhjus, miks ma jooksen. Lausa viiendale kohale on see langenud siinses nimekirjas. Vaadates oma söömist, siis võin öelda, et kui ma ainult selle eesmärgi pärast joosta tahaks, siis ma ilmselt ei jookseks :D Kui lahata natuke jooksma mineku motivatsiooni, siis see punkt hõlmaks sealt maksimaalselt 10-15%, kui sedagi. Ilmselt see protsent sisaldaks ka pigem alaeesmärke nagu "tugevad kere- ja jalalihased, et kiiremaid aegu saaks" ja "et, kergem joosta oleks", mitte "saaks kaalust alla, et peenike oleks".

foto: Sigrid
Ma tean, et seda on raske uskuda, et üks täielik spordivõhik võiks ühte spordialasse niimoodi ära armuda, aga ma olen just see näide elust! Küsige mu põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja käest, kui ei usu :D :D

Miks sina jooksed? 


2 comments:

  1. Pärast on nii mõnus tunne. Kujutan ette, et sama tunne on narkomaanil kui doosi kätte saab😉. Aga mitu aastat sa jooksnud oled?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Järjepidevalt aastaid lugeda ei saa, sest vahepeal olin rase+taastusin sünnitusest, aga avastasin jooksmise enda jaoks 2013.aastal, 2014.aastal sai sellest sõltuvus (millest rasedaks jäädes oli sunniviisiline võõrutus). 2016.a veebruarist hakkasin uuesti jooksmas käima ja siiani on jäänud vaid loetud nädalad vahele, kus pole ühtki jooksu olnud (needki vigastuse või haiguse tõttu).

      Korraliku "laksu" saab jah jooksmisest :)

      Delete