Miks ma osalen jooksuvõistlustel?

Eestis tuleb järjest enam juurde erinevaid jooksuvõistlusi. Mõned on heategevusliku suunitlusega, mõned on mõeldud ekstreemsemate tingimuste armastajatele, mõned on tavalised, klassikaliste rajapikkustega jooksud ja siis on veel miskit neljandat stiili jookse. Lisaks jooksude valiku laienemisele, suureneb igal aastal ka jooksjate arv.

Kes jooksude hindasid on vaadanud, et siis teab, et üks keskmine võistlustel osalev harrastussportlane kulutab hooaja jooksul päris kopsaka summa selleks, et nendest üritustest osa võtta. Võib tekkida küsimus, et miks üks inimene on nõus selle summa välja käima ning end kindlal päeval ja kindlal ajal kuhugi kohale vedama selleks, et lihtsalt joosta läbi üks kirjapandud distants? Mida enamat ta sellest jooksust saab, kui igast teisest jooksust, mida ta trennina teeb?

Ma ei oska küll teiste jooksjate suhtes sõna võtta, aga toon välja viis olulist aspekti, mis mind ajendavad jooksuvõistlustel käima. Esiteks on muidugi emotsioon! Kogu see trall hommikusest valmistumisest kuni koju tagasi jõudmiseni välja. Need tunded, mis käivad su seest läbi, on midagi superägedat. Eriti, kui ees on mõni distants, mida sa varasemalt läbinud pole või kui lähed rajale rekordilootusega. Tipphetk on muidugi finišeerimine ja see, kuidas kõik sulle raja kõrvalt kaasa elavad, ka täiesti võõrad inimesed!

Teine asi, mis kutsub kohe uuesti end mõnele jooksule registreerima on tõsiasi, et kõik on kokku tulnud ühise eesmärgi nimel see jooks ära teha. Selline ühtekuuluvustunne rajal on üks võimas asi! Kui esikümnes võib olla konkurents, siis tagumiste seas on puhas toetus ja sõbralik tögamine. Näiteks eelmine aasta Rapla Selveri jooksul soovitas üks noormees vahepeal istuda kivile ja puhata, kui muidu ei jaksa edasi minna. Ma soovitasin tal järgmine kord tütarlapsele sellises olukorras ikka küüti pakkuda. Või kui keegi jääb pikalt kõndima, siis ikka ergutatakse jälle jooksusammu sisse võtma.

Lisaks rajal pakutava toele on võimalik läbi jooksmise endale sõpru, kes on toeks ka väljaspool rada. Mina olen leidnud enda kõrvale päris mitu inimest, kes on mu ellu tulnud just täna spordile ning mis oleks parem, kui sõita võistlusele või rajal kulgeda koos mõne inimesega, kes jagab su jooksukirge. Eelmise aasta sügisene poolmaraton oli kümme korda parem, sest sain seda kogemust jagada inimesega, kellega tänu jooksule tuttavaks olin saanud.

Neljandaks hüveks jooksuüritustel on medalite kogumise lõbu. Mina olen selles grupis, kes kooliaegsetelt võistlustelt endale medaleid ei saanud. Seal said ikka ainult 3 esimest autasustatud, aga rahvajooksuvõistlustel jagatakse enamasti medaleid kõigile, kes on olnud tublid ja tulnud end proovile panema. Nii saan ka mina kunagi oma lastelastele näidata oma medalikogu ja jutustada, kui mitu kilomeetrit ma võistlusel läbima pidin ja kui palju tunde trenni selleks enne teha tuli!

Viimaseks, kuid mitte kõige vähem tähtsamaks, on eeskuju, mida ma lastele annan. Mitte ainuüksi sellega, et ma jooksen ja teen sporti. Seda teen ma nagunii ka võistluste väliselt. Pigem just see, et ma sean endale eesmärgi ja püüdlen selle poole. Selleks, et midagi saavutada, tuleb vaeva näha rohkem, kui päev või kaks. Vajadusel tuleb seada endale ka vahe-eesmärgid ning vahel leppida ka tagasilöökidega. Aga siht peab olema silme ees kogu aeg! Näen, et minu eeskuju on vilja kandmas, sest ka lapsed katsetavad vaikselt juba jooksuradu või turvavad mu jooksu rattasõiduga. On ühiselt terve perekonnana ka kohalikul spordiüritusel jooksmas käidud.

Seega ma ei näe nendel võistlustel osalemist, kui vaid raha eest jooksmist. Kogu see pakett, mille sa võistlustelt saad, on väärt vaimsel tasandil tunduvalt rohkem, kui need 10-20-30 eurot, mille osalustasu eest välja pead käima.


*Artikkel ilmus ajakirja Sport maikuu numbris minu kolumnis.


1 comment:

  1. Ma küll olen alles oma teekonna alguses, kuid ma nõustun sinu mõtetega :)

    ReplyDelete