Tagasivaade minu 18-le kuule jooksurajal!

Ma teekond on olnud kõike muud, kui sile ja konarlik. Elu viskab meile pidevalt erinevaid keerdkäike teele ette ja mõnikord olen kindlasti ise ka elu keerulisemaks elanud, kui vaja, aga siiski olen ma need 18 kuud jooksurajal ilusti vastu pidanud ja iga trenniga kiindun sellesse spordialasse järjest enam. Mõtlesin teha teile väike tagasivaate, kui palju võib üks tavaline inimene, kellel pole mitte mingisugust geneetilist eeldust jooksmisele (testiga tõestatud!) suutnud jooksurajal areneda.



Alates 2016 augusti kuust on näha ka pulss jooksu juures. Tegelikult on see väga oluline näitaja keskmise kiiruse kõrval. Kui mingi aeg jooksin ma ainult "hing paelaga kaelas" pulsil, siis peale pulsi kella saamist hakkasin rohkem jälgima, et pulss nii kõrgele ei tõuseks ja sealt ka väike kiiruste kõikumine korraks. Aga vaadake ise ja ehk on see mõnele tulevasele jooksjale motivatsiooniks :)


Ma ei hakanud ma jooksma alles 2016 veebruar, aga eelmised jooksud jäid raseduse eelsesse aega. Kes rase olnud, siis teab, et selle paisumise ja taastumise ajaga on keha trenni mõistes suhteliselt algpunktis omadega tagasi. Vähemalt minu puhul, kes ma ei jõudnud enne rasedaks jäämist veel eriti kuhugi kehalise vormi seisukohast vaadatuna. 


Aga veebruar 2016 hakkasin ma Kati Lehepuu (end. Orgu) käe all Maijooksuks treenima. MA olen seda korduvalt siin kirjutanud ja kirjutan veel - see naine on minu päästeingel! Tänu temale hakkas mu kaal liikuma, tänu temale sain ma ka kiirused jooksurajal hoopis teiseks! Tänu temale sain ma endale suure portsu enesearmastuse oskust! Aitäh! 


Kui aeg Katiga läbi sai, hakkasin omaette edasi pusima. Maijooks oli alistatud, nüüd oli eesmärgiks sügisene poolmaraton. Ma kohe olen selline kummaline hing, et kui üks eesmärk on saavutatud, siis on vaja uut ja raskemat. Et ikka pusida ja pingutada ja anda endast maksimum!


Suvi möödus jooksuradu kulutades. Jooksin nii õhtutel, hommikutel kui pärastlõunatel. Täpselt siis, kui Margus magada tahtis. Siis sai ju veel käruga ringi rallitud. Kui laps oli kergem ja kruusateelõigu ületatud sai, siis polnud see vankriga jooks kesteab, mis raske (enam nii küll ei tundu :D ). Olgugi, et käruks oli raske Roan Rocco, mille veerevus polnud ligilähedanegi jooksukärudele :D


Käruga jooksmine oli selles suhtes hästi hea trenn, et need jooksud, mis ilma käruta sai tehtud, tundusid kohe eriti kerged. Ei pidanud midagi lükkama ja edasiminek oli kohe hulga parem. Kohati sai isegi päris häid aegu juba joostud.


Septembris sai elu esimene poolmaraton seljatatud! Jooksin koos Regiinaga. Võtsime rahulikult ja vabalt. Aeg ei olnud oluline, sest sel momendil oli see 21,1km läbimine midagi mõeldamatut meile mõlemale! Aga tehtud ta sai ja sellega sain kinnitust, et ei olegi ma nii lootusetu juhtum, kui kooli kehalise tundidest meeles oli. Kiirust minus pole, aga kangekaelsust eesmärgid ellu viia leidub piisavalt!



Edasi tulid oktoober,november ja detsember, kus põhirõhk läks sisetrennidele. Lähedal spordihallis hakkasid ägedad rühmatrennid ja nautisin veidi aega nende mõnu. Jooksmine jäi küll tahaplaanile, aga päris ära ei kadunud ka siis. Nädalas 1-3 jooksu püsis, kuid varasemast lühemate distantside näol.


Uue aasta esimesel päeval läksin ma kuhu? Ikka jooksma! Nii nagu uue aasta vastu võtad, nii veedad ju terve aasta. Tegin rahulikud 10km, et uus aasta korralikult sisse joosta. Kahjuks sai aasta alguses joosta suhteliselt vähe, sest veebruaris kimbutas mind järjest mitu vigastust.


Uue hoo sain sisse märtsis, kui alustasin eratreening.ee treeneri käe all treenimist. Pidin tõdema, et mitte nii tihe ja lühemate jooksudega graafik ning kuu pikkune vigastusteperiood oli kiirusele oma mõju avaldanud ja alguspakk polnud pooltki nii hea, kui olin lootnud. Aga pole midagi - mis kehvasti, see uuesti! Alguses tundus, et ei tule kiirust. Miks ei tule, kui ma teen treeneri käe all trenni??? Ei saanudki tulla, sest alustasime põhimõtteliselt nullist ja ladusime alla selle põhja, mida ma ei osanud oma peaga laduda. Kui juba mingi põhi alla tekkis, hakkasid ka üllatused kiirustes tulema.



Kui võtta näiteks võrdlus 2016 vs 2017 aasta aprillikuu jooks, kus tempo on suhteliselt sama, siis pulsi suhtes on need kaks jooksu täiesti erinevad. 2016 aastal sai see jooks joostud ilmselt kuskil 170-175 pulsiga, kui mitte veel kõrgemaga. 2017 aasta jooksul oli keskmine aga 145. Seega areng täitsa olemas ;)

Maijooksu tempo tuli mu jaoks kui pauk selgest taevast! Ei olnud lootustki joosta see alla 40 minuti, aga nii ta läks! Keskmine kiirus alla 6 min/km oli seni olnud pigem ühekordne saavutus 2016 aasta Rapla Selveri jooksul (kus jooksin koos Katiga, kes oli mulle tempomeistriks). Uhke tunne oli sellist aega nähes! 


Juunikuus sai juba teha poolmaratoni pikkuseid trenne. Jällegi oli rõõm näha, et ma jooksen madalapulsilise trennina poolmaratoniga ligilähedase distantsi kiirema keskmise kiirusega kui eelmise aasta SEBil võistlusel! Kui need pole edusammud, siis ma ei tea mida veel oodata :)

 Ja siis tuli minu suve lõpp! ÖÖjooks ja Peetri jooks - kaks järjest nädalavahetust ja kaks rekordit! Need olid hooaja viimased 21,1km ja 10km võistlused ja ma lootsin nii väga nendelt ka rekordid korjata. See oli tänu mu sihikindluse eest! Selle eest, et ma olen nii usinalt oma treeneri kavasid järginud; et olen läinud välja ka siis, kui tuju on null olnud ja leidnud aega trenniks ka raskematel aegadel!

Aga mu hooaeg ei ole veel läbi! Mu viimane, kõige olulisem finiš on veel ees - SEB maraton! Uhh, ainuüksi selle nimetamine toob mulle juba judinad üle selja. Mu jaoks on see midagi nii suurt, nii meeletult olulist, et te ei kujuta ette. See hirm, elevus, ärevus, mis mu hinges on - see on midagi kirjeldamatut!

Asi pole selles, et saaksin ka äge olla ja kiidelda maratoni läbimisega. EI! Asi on eesmärgi seadmises ja selle täitmises! See on seni mu kõige suurem ja raskem eesmärk trennialaselt. Mina ei ole see, kes suudaks sellise maa puusalt ära joosta. Mina poleks olnud isegi poolmaratoni suutnud ära joosta, kui ma poleks tuhandeid higipiisku selle nimel valanud. Samamoodi ei suudaks ma ka maratoni läbida, kui ma poleks selleks viimased pea 6 kuud juba treeninud! Aga ma olen seda teinud ja ma väärin selle distantsi eest medalit!

Aga ma kardan.. Kardan, et juhtub rajal midagi ja ma pean katkestama. See on mu suurim hirm! Kardan isegi praegu igat vähegi ohtlikumat asja, sest ÄKKI ma murran midagi ära või väänan välja või juhtub veel mingi eriskummaline õnnetus ja ma ei saa maratoni starti minna. Ma tean, et elu sellest seisma ei jää, aga ma olen vaimselt nii valmis selleks just praegu! Ma ei taha seda edasi lükata ja hakata uuesti vaimselt end stardiks valmistama.

Kui see maraton läbi, siis otsustan, kuidas ma edasi jooksen. Mul on mõtteid, ideid, unistusi, aga nende saavutamiseks pean ma esmalt maratoni läbima ja vaatama, mis emotsiooniga ma selle etapi läbin. Siis saan juba edasi mõelda. Samuti pean ma enne oma kaaluteema korda saama, sest praegustest jooksudest tunnetan nii kõvasti, kuidas kaalunumber mõjutab mu tulemusi. Aga sellest kaalust mõni teine kord pikemalt.

Üks mis kindel - jooksmine jääb mu ellu täpselt nii kauaks, kuni keha seda lubab. Ma tean, et ma ei saa kunagi kiireks jooksjaks. See polegi mu eesmärk. Minu eesmärk on oma töö-kooli-pere-kodu tegemiste kõrvalt nautida trenni ja sellega end arendada. Saavutada paremaid aegu võrreldes endaga! Vaadates tagasi nendele 18le kuule on näha, et areng on olnud selle ajaga päris korralik. Nii et järgmise 18 kuuga ehk saame veel mõne sajandiku-sekundi-minuti end kiiremaks tuunida ;)


4 comments:

  1. Väga tubli oled. Ma sain hetkel täiega motti juurde😉

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siis läks postitus asja ette ;)

      Delete
  2. "Ma tean, et ma ei saa kunagi kiireks jooksjaks."
    Kas sa seda tead, et "kiired" on kõik need jooksjad kes on aastaid, aastakümneid jooksnud? Esialgu ongi selline tunne, et 80 aastased jooksevad ka mööda, kohutav. Aga lihtsalt jookse, varsti näed, et 5:00 /km on lihtsalt number, 4:00 /km on lihtsalt number, maraton on lihtsalt üks distants, isegi mitte ülemäära pikk distants. Varsti märkad, et sa ise oled üks neist "kiiretest".

    Okei, see varsti võib olla kümne aasta pärast. Ja päris nii kiireks kui me tahame, me vist ei saagi kunagi.

    Me kardame, mina vähemalt, kõike, mis on meie jaoks uus, proovimata, tundmatu. Teed oma maratoni ära ja siis avastad, et tegelikult ei olnud see su elu kõige raskem asi. Siis tahad veel maratoni joosta, siis hakkad mõtlema, kuidas kiiremini joosta. Siis hakkad mõtlema kuidas trenne oma eluga veel paremini siduda. Varsti on jooks juba nii loomulik osa su elust, et ilma ei oskagi.

    Anna endale mõned aastad aega, jookse mõnuga, naudi, siis näed, et 4:30 /km kümme kilomeetrit ära joosta ei olegi nii hirmus kui esialgu tundub. Varsti võid sa ise olla üks neist inimestest, kelle kohta keegi algaja vaatab alt üles ja imestab: "küll tema alles jaksab joosta!"

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh väikse motivatsioonikõne eest :) On tore, kui keegi kõrvalseisjana annab lootust, et minus on veel seda kiirust. Tuleb ainult joosta, et need ihaldatud tempod minust välja saaks pigistatud ;) Kord tahaks küll ka 4 min/km kiirust näha pikemal distantsil, kui minutiline lõik :D

      Delete