Pingelised ajad nõuavad äärmuslikke meetmeid

Ma tean, et ma olen natuke "pildilt kadunud" olnud viimasel ajal. Eks seda oli ka oodata, sest algas ju lastel ja endal kool ning tööl on ka tunduvalt sisutihedam aeg, kui lapsed kooli tulid ja tunnid hakkasid. Lisaks on veel väiksed kohustused siin ja seal, mis oma aja ära neelavad. Seega on blogi enamasti selles vaeslapse rollis ja peab olema siin üksinda ja ilma uute postitusteta.

Maratonist taastumine (toitumisest)

Maratonist on möödas nüüdseks peaaegu kaks nädalat. Keha on justkui taastunud ja kannatab ka pikemaid maid juba joosta. Näiteks üleeile tegime rahulikud 11km. Ühtpidi oli mõnus, aga teistpidi tundus maa meeletult pikk.  Omapärane kogemus on see maratoni järgselt uuesti jooksma hakkamine. Nagu tahaks ja jõuaks, aga samas on mingi väsimus faktor päris mitu päeva veel sees. Eks seepärast soovitataksegi esimesel nädalal peale maratoni pigem kõndida ja seejärel vaikselt jooksude juurde naasta.

Kust tuleb mu motivatsioon ja areng?

Enne, kui asun tänase postituse juurde, pean teid kõiki tänama nende ilusate ja toetavate sõnade eest, mis te seoses eelmise postitusega mu poole teele saatsite! Üllatus oli suur, et ma nii paljudele eeskujuks olen ja ka toetuse avaldajaid oli ootamatult palju. Selline tagasiside on hingele kui suur pai ja annab kõvasti motivatsiooni, et edasi pingutada!

Mida sinu silmad näevad?

Ma pole olnud kunagi see, kes enda keha vihanud oleks. Olgugi, et olen olnud suurema osa oma elust ülekaaluline, olen endaga enamasti rahul olnud. Samas oli väga pikalt see periood, kus ma vaatasin kellegi teise pilti ja ohkasin. Lootsin saada üks päev endale sama ilusat taljet, väljapaistvaid kõhulihaseid, väikest kaalunumbrit või ideaalset näolappi. Jah, ma olin endaga rahul, aga eks sellega oli nagu kooli hinnetega. Kolmega ollakse rahul küll, aga ikka tahaks ju viit.

Kas enam hullemaks annab minna??

Nii mõnigi arvab, et maratoni läbimine on mõeldud veidi hulludele inimestele. Kes ikka tahab nii pikka maad joosta, mis paljude jaoks on isegi liiga pikk tee autoga sõitmiseks töökohta otsides. Aga näed, selliseid veidike nupust nikastanud kujusid ikka on ja tuleb aina juurde.

Minu esimene maraton!

Oeh, emotsioonid mis tänase jooksuga kaasnevad on sõnadesse pandamatud, kuid üritan siiski üldjoontes kirja panna, kuidas jooks läks, miks läks just nii, nagu ta läks ja kui rahule ma jäin.

Pildistamine Türi staadionil

Sain eile õhtul kätte viimased failid piltidest, mida käisime 27. augustil Maritiga Türil pildistamas. Algselt pidin minema tegema ainult enda spordipilte. Siis arenes mõttest juba paaripildistamine, aga jätkuvalt sportlikus stiilis. Lõpptulemus kukkus välja aga selline, et olime kokkulepitud ajal kõik viiekesi kohal ja saime hoopis pere pildistamise koos jooksmise, hüpete ja hulganisti ronimisega.

Meie 1.september

Eile oli esimene september! Kool algas ja suvi sai otsa. Tegelikult peaks ütlema koolid, sest õppeaasta sai uue alguse meie peres lausa kolmes koolis ja neljas koolimajas :D