Kust tuleb mu motivatsioon ja areng?

Enne, kui asun tänase postituse juurde, pean teid kõiki tänama nende ilusate ja toetavate sõnade eest, mis te seoses eelmise postitusega mu poole teele saatsite! Üllatus oli suur, et ma nii paljudele eeskujuks olen ja ka toetuse avaldajaid oli ootamatult palju. Selline tagasiside on hingele kui suur pai ja annab kõvasti motivatsiooni, et edasi pingutada!



Kuigi ma olen tõesti päris kaugele jõudnud, kui päris algusest teekonda vaadata, siis ei saa ma kogu au töö eest endale võtta. Minu teekonnal on olnud mitmeid toetajaid, abistajaid ja mõjutajaid, kes on aidanud ka halvematest perioodidest läbi joosta ja tänu neile on mul olnud võimalus end arendada ning püsinud motivatsioon end proovile panna. Täna just neist tahangi teile kirjutada!

Kõige suuremad tänusõnad kuuluvad muidugi Priidule! Olgugi, et ma vahel ikka mossitan, kui ta üht või teist asja pole teinud või ei taha teha siis, kui mina tahaks, et ta teeks, siis tegelikkuses on ta mulle võimaldanud nii palju vaba aega, et treenida ja nädalavahetustel kobisemata lapsi valvanud, kui mul jälle kuhugi võistlustele vaja minna. Viimasel ajal juba tahab ta ise muidugi kaasa tulla, aga samas ei ole ta kordagi öelnud, et ma võiks mõni nädalavahetus kodus olla, sest tal vaja kuhugi minna. Ilmselt kui ta nii vastutulelik selle koha pealt ei oleks, siis jääks mul pooled trennid ja võistlused ära.

Miks? Sest elukorraldus kolme lapsega pole kerge (eriti kui mõlemad vanemad käivad tööl ja üks koolis ka veel). Sul on vaja arvestada lisaks enda tegemiste ja käimiste ka mehe töögraafiku (eriti, kui see pole iga nädal ühesugune) ja käimistega, laste trennide-huviringidega, võimalike lisaväljasõitudega (nt hilisem teatrist koju tulek ja vajadus bussi vastu minna õigel ajal) jne. Lisaks võivad lapsed haigeks jääda ja üleöö sul graafiku pea peale lüüa. Nüüd korruta see planeerimine ja ajakulu laste arvuga ja võid arvata, kui palju sul jääb reaalselt vaba aega, et trenni teha. Sellise aegadega majandamise puhul hakkad järjest enam hindama inimest, kes su kõrval on, kui ta võimaldab sulle selle tunnikese vaba aega, et minna ja teha midagi iseendale!

Kindlasti pean tänama ka oma suguvõsa eesotsas emaga. Viimaste võistluste ajal on nad päris tihti saanud me lapsi hoida, kui me Priiduga mõlemad "jooksus" oleme. Samuti pole kordagi kobisemist olnud, kui jälle hoidmist palun. Mul endal on tihti juba imelik tunne jälle nende abi paluda, sest noortel vanavanematel on ikka enda elu ka eks :D Aga ma loodan, et ma olen vähemalt selles suhtes hea laps, et viin oma lapsed hoida tervislikel eesmärkidel, mitte kuhugi pidusse mineku ajaks :D :D

Edasi tuleb ära mainida, et mul on ikka vägagi hea tugimeeskond sõbrannade näol nii Interneti vahendusel kui ka päris elus. Kusjuures neid, kes viitsiks minuga spordi teemadel arutada nii väga palju polegi, aga Viigi ja Regiina pean küll ära mainima. Kaks inimest, kellele ma vist igast edusammust ja koperdusest kirjutan. Kes vajadusel teevad sellist pep-talk´i , et ka elevant hakkas kõrgushüppajaks :D Sama toimib vastupidiselt ka. Lisaks on mitu head sõbrannat, kes küll mu igapäeva treeningutest nii väga ei hooli, aga kõige muu rindelt panevad alati toetava õla alla (ja kes ehk väga ei taha oma nimega siin figureerida :D).

Lisaks nö südamesõbrannadele olen saanud tänu spordi/blogi vahendusele leidnud mitu spordisõbrannat, kellega vahetame muljeid ja kogemusi, saame kokku spordivõistlustel jne. Ühesõnaga naised, kellega kohvitaks tihedalt, kui me lähestikku elaks. Helena - meile jääb igaveseks meie Kõva Mehe jooks :D  ja Kadri - no see on naine, kes on oma teekonnaga väärt suurt aplausi! Ma loodan, et sa ikka Paide-Türi rahvajooksule tuled, sest ma polegi sind ammu näinud (või siis pole ära tundnud, sest sa oled jälle mitu kg alla võtnud??).

Lisaks kõik teie, kes te ehk olete olnud alguses kahtleval seisukohal, kas mulle kirjutada ja siis ääriveeri ikkagi nõu küsinud. Teadke, et iga teie kiri on alati oodatud ja olgugi, et võib olla pole me reaalelus kohtunud, siis kui sa loed mu blogi, siis ilmselt spordi poole pealt sa ju tunned mind. Ma hea meelega õpin ka sind tundma. Nii et minu postkast on alati avatud, kui soovid nõuandeid, oma arvamus avaldada või kasvõi niisama kirjutada trennist-toitumisest ;)

Mu teekonnal on abiks olnud ka mõned treenerid, kes on suutnud mind panna pingutama ja enda rekordeid ületama. Esmalt muidugi Kati Lehepuu, kes suutis minus jooksja taasäratada peale Marguse sündi. Teiseks Hasso Paap, kelle abiga maratoniks treenisin. Mõlemad ülihead treenerid ja lahedad inimesed!

Ka mitmed iidolid blogimaastikul omavad oma kohta minu arenguloos. Pean ütlema, et Margit on olnud minu eeskuju algusest peale! Võrratu naine ja milline areng on viimase aastaga toimunud jooksurindel! Annab mulle ainult lootust, et üks kord ehk saan ka mina vähe tempot juurde :) Margit teab alati kuidas toetada nii, et ülearu sind õhku ei upitaks, aga samas maha ka ei materdaks. Mõlemad oskused on kulda väärt ja ma tean, et tema poole saan ma alati pöörduda, kui abi vajan (ja saan ka adekvaatset nõu)!

Minu mõtted ja unistused ultramaastikult said oma seemned kätte Gätly blogist. Ta küll hetkel enam seal väga aktiivselt ei kirjuta (aga kirjutab oma teises blogis), aga just Gätly blogist sain ma indu pikematest distantsidest unistada. Naine ju jooksis läbi Haanja100 ja ühel aastal ka igakuiselt maratoni olles üks hetk alustanud päris esimestest jooksusammudest! Tol ajal, kui seda blogi lugesin, oli ultra küll väga kauge tulevik, aga lootus, et ükskord ma sinna jõuan, on mind praeguseks juba päris lähedale unistustele toonud.

Muidugi väärib mainimist ka Rait Ratasepp! Siinkohal ütlen ära, et mul ei ole plaanis tema tegusid kordama hakata, aga hästi kõrgel poodiumil on ta minu silmis küll! Kehastab endas tahtejõudu, usku endasse ja oma võimetesse! Selle mehe kirjeldamiseks ei ole lihtsalt sõnu! Ma arvan, et kõik, kes tema tegudega on kursis, saavad aru mu suurest vaimustusest, kui jutt käib Rait Ratasepast :D

Ultrast kirjutab tegelikult veel päris mitu inimest blogimaastikul, aga Gätly ja Rait on need kaks, kes on minusse ultrahuvi süstinud. Nad kohe oskavad nii kirjutada ja oma tegudega inspireerida, et hakkad mõtlema, et äkki prooviks ka :D :D No näed ja siin ma olen, et äkki järgmisel aastal proovingi. Kui keegi teab kedagi lahedat, kes veel mõnusalt ultrajooksudest kirjutab, siis võib kommentaaridesse linke jätta :)  Uue ja huvitava lugemise üle on ainult hea meel.

Viimasena, kuid mitte kõige vähem olulisena, mainin ära teid kõiki, kes siin lugemas käivad. Lugemas ja ka kommenteerimas. Alati, kui te kaasa räägite ja kasvõi vastu vaidlete minu seisukohtadele, saan mina indu juurde, sest ma näen, et kellelegi läheb korda see, mida ma teen. Keegi elab kaasa, keegi saab motivatsiooni, et ka ise minna ja teha. Ja kui sa võtad selle teekonna ette, et proovid ka, siis mina olen sulle virtuaalselt ruuporiga kaasa elamas, kui sa vaid endast märku annad!


foto: Marit Mänd Photography 
Kui ma vaatan alanud õppeaastale otsa, siis ma tean, et see tuleb üks katsumusterikas aasta nii jooksurajal kui ka selle väliselt. Väliste põhjuste peale mõeldes tekib hirm, kui tihti ma üldse jooksurajale jõuan. Aga ma loodan, et kõigi teie toel, keda siin mainisin ja kes veel eesolevatel kuudel mu teele satuvad, saan ma ikka jaksu ja loomingulist lähenemist ajagraafiku sättimiseks, et kõik trennid saaks tehtud ja mu areng jätkuks ikka paremuse poole :)   



9 comments:

  1. Informeeriv, ma arvasin, et ikka minu postitustest ultrahuvi. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Esialgne huvi tuli siiski mujalt ;) aga sinu postitusi ka tore lugeda :)

      Delete
  2. Ultrajooksja.blogspot.com. Viimasel ajal kirjutab ta küll harva ja lühemalt, aga vanemad postitused on minu jaoks inspiratsiooniallikaks.

    ReplyDelete
  3. http://jooksusober.blogspot.com.ee

    ReplyDelete
  4. See on tegelikult uskumatu, kui kaugele Sa jõudnud oled - aitäh selle teekonna jagamise eest! Ma muudkui loen ja imestan ja ohin, et miks mul küll nii palju tahtejõudu ja usku endasse ei ole. Praegu tundub, et kõik teised usuvad mu võimetesse rohkem kui ma ise :D
    Poolmaratonile ma selle aastanumbri sees ei jõudnud, aga panin end esmakordselt Paide-Türi jooksul pikale distantsile kirja. Käisin kooli sekretäri juures nimekirja vaatamas ja ma olen endiselt seal pika jooksu veerus üksinda :)))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa jõuad ka, ma tean seda! Kas paide lõiku lähed üksi läbima? Kui jah ja seltsi tahad, siis ma olen käpp. Ma ka pikal kirjas aga mingit rekordaega tegema ei lähe :)

      Delete
    2. Üksi jah, see tähendab, et seltsiline kuluks ära :) Loodan muidugi, et jõuan sinuga sammu pidada :)))

      Delete