Minu esimene maraton!

Oeh, emotsioonid mis tänase jooksuga kaasnevad on sõnadesse pandamatud, kuid üritan siiski üldjoontes kirja panna, kuidas jooks läks, miks läks just nii, nagu ta läks ja kui rahule ma jäin.



Hommik algas Viigi sõbranna juures. Tehti meile putru ja saime kõhud korralikult täis. Ööbimiskoht oli meil üldse nii luks nagu oleks hotellis ööbinud. Ainult meelelahutuslik osa sauna, hunniku sefiiri ja toreda seltskonnaga oli lisaks ;)

Peale söömist panin riidesse, määrisin end vaseliiniga sisse, panin numbr külge ja tegin kõik muud vajalikud toimetamised, mis enne "kodust" startimist vaja oli teha. Jooksma läksime seekord bussiga. Kuna kõikidele jooksul osalejatele oli liiklemine bussiga tasuta, siis oli hea mõte see võimalus ka ära kasutada.

Kohale jõudes tegime kiire ringi platsile peale, tegime natuke sooja ja läksimegi juba stardikoridori. Maratoonaritele ei tehtud seda mõttetut soojendusvõimlemist stardikoridoris, nagu igal pool mujal. Ju saavad aru, et kui inimene juba maratoni starti on tulnud, siis ta teab, et enne jooksu tuleks end soojaks teha. JA kui ei tea, siis ilmselt ei oleks tal külg külje vastas tantsimisest ka suurt kasu.

Kohe varsti oligi stardipauk! Mõtlesin kiirelt läbi veel oma plaanid ja otsustasin teha kõik nii, nagu eelnevalt peas olin välja mõeldud. Kuidas siis täpsemalt? Esiteks oli plaan 20km joosta pulsiga alla 160. Keskenduda ainult pulsile, vähem vaadata kiirust ja veel vähem distantsi. Läbitud vahemaa sain nagunii siltide pealt teada. Peale 20km oli plaan lubada pulsil väikest kasvu ehk siis kuni 165. Tõusudel lubasin ka natuke rohkemat.


Tempomeistrite asukoha salvestasin ka ära. Mõtlesin, et kui jõuavad järgi, siis proovin koos joosta. Kui ei jõua, siis tore on :D 4:15 aja tempomeister pani kiirelt minust juba esimesel kilomeetril mööda. Seda aega võin ma mõnel järgmisel aastal püüdma minna. 4:30 läks ka varsti järgi. Ka see oli minu võimekusest täiesti väljas aeg. Järgmist tempomeistrit aga ei tulnud ega tulnud (4:45 läks mööda kuskil 32km kandis).

Vaatasin siis vahelduseks aega - hmmm. Pulss oli paigas, aga kiirus kõikus seal 6:10-6:20 paiku. Tundus liiga kiire, aga samas pulss oli seal, kus tahtsin. Seega ei hakanud kunstlikult tempot alla ajama. Iseenesest oli ju väga rahulik jooks enesetunde järgi ja mis siis ikka. Ju siis olen arenenud ja kiirused on ikka natuke tõusnud.

Esimeses joogipunktis võtsin spordijooki ja vett peale. Ka siin oli mul süsteem välja mõeldud. Kordamööda võtta ühes punktis spordijook+ vesi ja järgmises geel +vesi. Toimis väga hästi! Lõpus läks küll natuke nihu ja tuli ühtteist veel juurde, aga sellest lõpu poole :D


Ootamatult oli täis tiksunud 5km. Vaatan aega  - 32:57. No päris hea seis. Nii võiks ju maratoni ajast täitsa hea numbri välja pigistada. Surun enda mõtteid maha ja hurjutan aja peale mõtlemise eest. Lubasin endale, et ei hakka enne lõpuaega arvutama, kui 39km joogipunktis. Küll siis selgub, kas on asja minu salajase unistuse 5 tunni sisse või mitte.

Peagi tuleb uus joogipunkt 7km-il. Võtan sisse esimese geeli - Stealth´i oma. See oli mul käes olnud terve siiani joostud aja (taskusse rohkem lihtsalt ei mahtunud). See on nii hea, et korraks kirun, et kõik seda maitselist kaasa ei võtnud. Aga pole hullu. Teised ka head või kasulikud :D

Peagi näen rajal tuttavaid. Üks sõidab rattaga, soovitab mitte pulsile nii väga keskenduda. Mina just tahan :D See tundus kõige kainemõistuslikum lähenemine olema, et mitte ribadeks end joosta. Järgmine tuttav hõikab "elagu Maris ja tema esimene maraton". Võtab ikka südame alt soojaks küll, kui tuttavad on rajal kaasa elamas.

Siinkohal pean ära mainima, et üldse rahvas oli nii toetav ja tore! Nii raja ääres, kui eelneval päeval ja hommikul sõnumite näol! Aitäh teile kõigile, kes te kirjutasite ja oma toetust avaldasite! Te ei kujuta ette, kui palju lisajõudu selline asi annab! Ja teie, kes te rajal kaasa elasite - iga nimeline ergutus oli nii vajalik! Lisaks ma vahepeal teesklesin, et mõnele teisele hõigatud ergutused on ka minule - tuli kasuks :D

Peagi oli käes 10km täitumine. Ajaks 1:05:46. Peas juba hakkasin korrutama, aga siis tuli jälle kuri käsk mõistuselt keskenduda nautimisele, mitte matemaatilistele tehetele. Kui te mõtlete miks, siis põhjus on lihtne. Ma ei teadnud mida ma teen 5 või 10km pärast. Nägin enda ümber nii palju, kes olid juba 5km-l või veidi hiljem kinni jooksnud ja ma ei teadnud, kas minu strateegia veab lõpuni välja. Siis oleks pettumus, kui ei saa aega, mida justkui juba endale välja arvutasin.

12km pealt lööb põlve valu. Kohe ikka sellise oigama võtma valu. Lonkan natuke, püüan teha sääretõste jooksu, et põlve veidi rohkem liigutada ja venitada sellega. Tundub, et mõjub. Siis lööb talla alla valu. Mitte nii valusa, aga pigem ebameeldivustundena. Ajan närvide süüks ja ei mõtlegi uurida, millest see on või veel vähem katkestada. Õnneks saan mingi aeg spreid jalgade peale abistavate vabatahtlike poolt ja edasi läheb rada jälle kergemalt.

Jätkan jooksu mõttega, et millal siis see haamer tulla võiks. Plaan oli algusest peale vähemalt 30km püüda ära joosta. Seni oli kõik kerge. Kohe peale seda mõtet 18km pealt tuleb mudane lõik ja tunnen, et see rikub mu jooksu ära. Püüan leida võimalikult kuiva kohta, aga tempo vajub ja pulss tõuseb. Vannun natuke endamisi ja lähen edasi nii, et pulss väga lakke ei roniks. Saab hakkama küll.

Juba tuleb 20km märk. Peaaegu pool tehtud! 21,1km peal vaatan ekstra kella, sest mõtlesin, et peaksin olema suuteline seda oma pulssi arvestades jooksma alla 2tunni ja 30 minuti. Ajaks tuleb 2 tundi ja 19 minutit ja sekundid peale. Nii head aega ma ei lootnud, sest pulss oli mul jätkuvalt täitsa kobe.

Edasi lubasin veidi pulsil tõusta, sest tempo hakkas natuke ära vajuma. Eks keha hakkas väsima, aga enesetundel polnud midagi viga. Seega läksin muudkui joostes edasi. Vahepeal võtsin joogipunktides vastavalt ettenähtud graafikule geele ja spordijooke ja oli igati tore olla.

Kuskil 26-27km pealt hakkas veidi raskemaks minema. Mõtlesin, et kas nüüd see 30km lajatab mulle kõva laksuga. Selle ennetuseks võtsin järgmises joogipunktis sisse soolaga SIS geeli. See oli rõveda maitsega, aga vesi peale ja kasu oli sellest meeletult palju! Kohe nii palju, et korraks jälle tempo tõusis ja pulss andis ka natuke jälle alla160-seid numbreid. Soolaga geeli võtsin uuesti kuskil 35-36km paiku ka.

Kogu maa alates 30km-ist seletasin endale:

35km pidi tulema see kõige raskem osa. Jookse vähemalt sinnamaale ära! SA jõuad ju küll! 

38km pidi ka megaraske olema. Sinnani jookse. Las see tempo langeb, ära lihtsalt pulssi punasesse lase! 

Juba 39km joostud! Maris, sa oled suutnud joosta 39km järjest! Mis see kolm enam ära ei ole. Sa suudad lõpuni joosta! 

See hetk oli väga emotsionaalne. Kas ma tõesti suudan seda!?!?! Kas ma suudan täita üht eesmärki, mida endale päris alguses panin (joosta rada läbi) ja mille õnnestumisvõimalust teiste poolt nullilähedaseks peeti?!?! Jah, ma suudan! Ja kui aus olla, siis ei olnud ju mu tempo ka üliaeglane! 30km pikki ületasin 3tundi 21 minutit ja sekundid peale. Igatahes tundsin enda üle päris suurt uhkust momendil, kui taipasin, et on tõenäoline, et ma tõesti jooksen selle jooksu läbi ilma kõnnisammudeta!

39km sain ka aru, et aeg alla 5 tunni tuleb ära. Tuleb ta minut-kaks või viis alla, polnud enam tähtsust. Olin end igati ületanud nagunii. Lugedes kõikide maratoni kogemusi olin ju valmistunud pool teed kõndima ja hea, kui enne raja sulgemist lõpetatud saan. JA siin ma siis nüüd olen...

Siis tuli 40km, 41km ja lõpuks 42! Pisarad tulid silma ja süda hakkas sees puperdama. Surusin emotsioone maha, et mitte pulssi üles selle mõjul lasta. Samas see tunne sees.... See on kirjeldamatu! Tee ääres üks võõras mees vaatas sügavalt silma ja ütles: "Maris, ära anna alla!" Vastasin vaid, et pole mõtteski ja jooksin edasi. Olgugi, et mu jalad olid omadega juba päris läbi. Füüsiliselt oleks ma juba ammu kõndima hakanud, aga suutsin mõttetööga end liikumas hoida ja selle abil, et ma polnud lasknud end kõrge pulsiga läbi põletada.

Viimased 100meetrit! Püüan elueest tempot tõsta, aga jalad ei liigu. Siiski tuleb lõpus isegi alla 6min/km aeg ära :D Vaatan kella - 4 tundi 53 minutit! Jooksen üle finiši ja teen korraliku rõõmuhõiske sirutades käed joovastusest kõrgele! Ära tegin!

Minu esimene maraton oli täpselt selline nagu ootasin - ülihea elamus ja ootamatult hea aeg! Siinkohal aitas kaasa väga palju faktoreid. Esiteks muidugi korralik trenni tegemine eratreening.ee jooksukavade toel. Ma usun, et suur mõju oli ka mu viimase nädala toitumisel (ma mingit süskarite mahalaadimist ei teinud, aga peale laadisin ikka korralikult :D ). Lisaks muidugi ideaalilähedane ilm ja minu pulsistrateegia, mis ei kõrvetanud keha kõrge pulsiga läbi.


Netoajaks sain küll kaks sekundit alla 53 minuti, aga ma ise võtan enda ajaks ikkagi 4:53. Selline hea aeg, mida meeles pidada ja järgmisel ajal üle joosta! Jah, ma lähen uuesti järgmisel aastal starti. Rajal olles sain aru, et ma olen rahuliku pikamaa jooksja. Temposid peab muidugi veel parandama, aga pigem pikalt ja rahulikult, kui lühidalt ja pulss läbi lae. Eks neid väikseid jookse tule nagunii ka (näiteks oktoobri alguses Paide-Türi rahvajooks), aga need pikad "mõtlemise" jooksud on ikka nii mõnusad.

Ma võin öelda, et ma nautisin igat kilomeetrit sellest rajast! Olgugi, et viimase 12km nautimine oli kergelt enesepiinaja võtmes, aga mul polnud kordagi mõtet, et enam ma ei jõua või miks ma siia jooksule küll tulin. Ma ei hingeldanud, ma ei tundnud, et mu süda hüppab kohe rinnust välja kõrge pulsi pärast. Ma läksin rajale sisestades, et see on üks pikk-pikk keskmise pulsiga jooks ja nii ma ka selle läbisin!


Muideks see jooks jäi minu pegasus33-dele viimaseks võistluseks! Nad on mind truult teeninud ja teenivad edasi kodustel treeningutel. Aga võistlusteks ostsin endale preemiaks kaua ihaldatud pegasus34-d :)

Rohkem ma jooksust täna ei kirjuta! Varsti teen ära loosimise, mis täna tegemist ootab ja siis vedelema!Tahan puhata ja sellega valmistuda tulevaseks meeletult hullumeelseks nädalaks! Aga kui kellelgi veel mingeid küsimusi tekib jooksu kohta, siis küsige ikka. MA hea meelega vastan neile ;)

PS! Rajal läks mul kokku 7 geeli ja lisaks võtsin kaks tükki apelsini ja mandariini ka ;)

PS2! mingeid ville või hõõrdumisi ma praktiliselt ei saanudki. Seljal harjumuspärane hõõrdumisekoht on natuke hell, aga see on tavaline nähtus ka lühikesel jooksul.


13 comments:

  1. Niiiii tubli oled!!! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma usun ise ka seda 😊 kuigi ma läksin starti kindla sisetundega, et ära ma selle teen, siis nii head jooksu ma ei lootnud saada. Aga ilmselt soosivad asjaolud ja korralik treening tulid kasuks :)

      Delete
  2. Sa oled super tubli! Mul tuli lausa pisar silma su postitust lugedes, olen sulle kaasa elanud alates maratonil jooksmise välja ütlemisest ning ma siiralt rõõmustan koos sinuga. Jaksu edaspidiseks! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Jaksu edaspidiseks läheb vaja, sest mõtteid on mitmesuguseid. Jooksu ei jäta ja elu endale selle koha pealt kergeks ei tee 😁

      Delete
  3. Mäletad, Maris, et ma ütlesin augusti alguses - sa jooksed alla viie tunni. Sa ei uskunud. :D Nii tore, et esimene maraton läks nii hästi. Super! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. No muidugi ei uskunud :D Ei uskunud seda veel maratoni joostes ka enne, kui juba lõpp hakkas paistma :D

      Delete
  4. Vinge ja ülitubli :) Ja hea, et strateegia toimis.
    Endal on mul nüüd vähem kui kuu aega plaani välja mõelda, aga ma tean, et saan hakkama, mis iganes strateegia välja nuputan. Pulsi peale ei julge panustada, sest pulsikell kipub mul pärast 15km mingeid lambi numbreid näitama. Äkki mingi kindel kiirus + enesetunne, kuigi eesmärk on maraton läbida, aega ei püüa. Hetkel on hoopis veider mure, mul nimelt jookstes nina tilgub nii mis jube- st tähendab, et meeletu kogus taskurätte tuleb kaasa vedada + jube tüütu on see pidev nuuskamine, aga nina tilkumas joosta ka ei kannata...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa saad kindlasti hakkama! aga "maalt ja hobusega" soovitus - õpi ära nuuskamine ilma pabertaskurätita :D ma tean, et see on päris kole tegevus pealtvaatajale, aga säästad korralikult oma pulssi ja ka aega + sa ei pea salfakaid kaasas kandma rohkem, kui ehk paki ;)

      Delete
  5. Oeh, oled Sa tubli ikka. :) Ainus asi, mis minu silma riivas siin tekstis oli Sinu vastikus soojendusvõimelmise osas... see on vast see päris sportlase ja harrastussportlase vahe. :D Kui ma aegasid jooksin, siis oli ka, et "pff.. mõttetu asi". Aga siis Stockholmi naiste 10k jooksul koos sõbrannade/kaastreeneritega läinud jooksu lihtsalt nautima, sain aru KUI VÄGEV ASI see võib olla ja kuidas emotsiooni üles kütta.. paraku Eestis väga vähesed oskavad seda teha hästi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, see pole vastiku soojendusvõimlemise vastu. See on väga vajalik ja kasulik asi. Näiteks Pühajärve jooksu puhul, kui tehti soojendusvõimlemine enne stardikoridori laskmist, siis tegin väga usinalt kaasa, kuigi olin ka soojendusjooksu teinud, AGA enamus võistlustel, kui inimesed on juba külgkülje vastas ja ei saa enam kükitada niisamagi, on täiesti mõttetu minu meelest hakata tegema mingeid väljaasteid jne. Enamus ei tee ju kaasa nagunii mitte selle pärast, et ei taha kaasa teha, vaid et seal pole lihtsalt ruumi ;)

      Delete
  6. Palju õnne! Ma ei tea küll, kas see on õige soov. Maratoni taga on tahtejõud, pühendmine, trenn, veelkord tahtejõud - see on töövõit, mitte õnn või vedamine.

    Muidugi proovi ultrajooksu-asjandust! Edu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Usun, et maratoni läbimise puhul täitsa sobib õnne soovida, olgugi, et läbimisel õnnega midagi tegemist polnud :D

      Ultra on kindlasti plaanides olemas, hetkel küll jään ilmselt 6-tunni jooksu eesmärgi juurde. Küll jõuab veel pikemaid maid ette võtta (peas on mõtteid sel teemal hulganisti, mis ilmselt ei kannata veel trükimusta mõned aastad, aga küll ma jõuan veel end arendada ja eesmärke formuleerida) ;)

      Delete