Pingelised ajad nõuavad äärmuslikke meetmeid

Ma tean, et ma olen natuke "pildilt kadunud" olnud viimasel ajal. Eks seda oli ka oodata, sest algas ju lastel ja endal kool ning tööl on ka tunduvalt sisutihedam aeg, kui lapsed kooli tulid ja tunnid hakkasid. Lisaks on veel väiksed kohustused siin ja seal, mis oma aja ära neelavad. Seega on blogi enamasti selles vaeslapse rollis ja peab olema siin üksinda ja ilma uute postitusteta.


Ma isegi ausalt väga ei tahtnud tulla siia kirjutama, sest lood ei ole üldse nii head, kui ma tahaks. Ei ühegi nurga pealt. Eelmise nädala lõpus oli mul selline mental breakdown, et oli suur tahtmine kõik kukele saata ja voodinurgas kerra tõmmatult lihtsalt vegeteerida mõni päev, kuu või aasta. Vähemalt mõtetes seda tegingi, oma sada korda jutti vist.


Kõigest sellest tulenevalt ei jõudnud ma jooksma, ei teinud laupäeval eriti töö/kooli asju ja ka kodu pidi ootama kuniks ma kuskilt enda energiajäägid kokku kraabin. Pühapäeva hommikuks suutsin seda kuidagi moodi siiski teha, aga jooksma ei ajanud mingi ükski vägi. Läksime hoopis Mareku ja Margusega kalale.


Ma ei ole üldse kalastaja inimene, aga Marekule see meeldib. Kuna kala ma väga ei lootnudki saada, siis võtsin Marguse oma õngega kaasa. Las ka vaatab ja harjutab. Pealegi Priit tahtis ülemisel korrusel majandada ja tal on seda hulga lihtsam teha, kui Margus oma ehitamist seal kõrval ei rakenda :D

Olime kaks tundi järve ääres. Nii hea ja rahulik oli olla. Ei tahtnud kohe kuidagi koju minna, aga ma teadsin, et vaja üks ja teine asi kindlasti pühapäeval ära teha. Nii me kodinad kokku korjasime ja koju toimetama läksimegi. Sai isegi ühtteist tehtud, aga tuju polnud ikkagi veel see õige.


Täna iseenesest oli üks tore päev. Kohe nii tore, et ma isegi korra mõtlesin, et teeks trenni :D Aga siis mõtlesin, et näääh.... Homme ka päev :D Mis minuga siis ikka juhtub, kui ma ei tee trenni näiteks nädal aega? Suren maha? Ei. Elan ilusti edasi ja seega lasen täiega liugu selle koha pealt. Lihtsalt muud  tähtajad ja eesmärgid on hetkel esiplaanis. Ma pole õnneks mingi profisportlane, et trennide vahele jätmisest midagi hullu võiks juhtuda.

Söömise koha pealt võiks vist ka teid natuke valgustada. Ega siin rindel ka midagi roosilist ei ole. Üldjoontes ma üritan ikka end uuesti käsile võtta. Kõigest hoolimata üritan see nädal tegeleda toidu kogustega. Võtsin uuesti oma lähenemise ehk üks samm korraga ( ma ausalt teen sellest postituse lähitulevikus ära, Riin :D) otsast pihta ette ja seekord tundus hea mõte alustada kogustega.


Kahjuks on mul aga selle pingelise ajaga tekkinud üks väga halb harjumus - coca-cola.  Võiks lausa öelda, et olen cocahoolikuks muutunud. Ma tean, et see on täielik jama ja ma ei peaks seda jooma, aga no näed. Õhtul, kui koju jõuan ja läbi nagu läti raha olen, siis aitab see natuke veel viimase tunnikese toimetada ja lastega tegeleda (siinkohal ma võiks juba eraldi postituse teha, kuidas ma ühtteist vajalikku ära olen unustanud).


Tegelikult võiks kokku võtta selle postituse, et trenni ma ei tee, olen coca-sõltlane ja söögivalik on alla igasuguse arvestuse. Parastajatel peaks olema seega pidupäev täna. Samas kaasaelajad ehk said selgemaks, et miks siin nii vaikne olnud on. Kui läheb paremaks see olukord, siis ilmutan ka end veidi rohkem ;) Seni aga üritan oma kõikide koolitöödega (enamasti siiski ülikooli töödega) õigel ajal valmis saada ja hoida ennast võimalikult rõõmsana. Fake it until you make it, eks ;) Küll üks kord lähevad ka minul asjad kergemaks ja ma võin öelda, et mu elu on lust ja lillepidu!

PS! Ärge nüüd mõelge, et ma olen üdini depressioonis ja elus väga pettunud olen :D Ei ole. Lihtsalt see aasta on see sisseelamine peale suvepuhkust kuidagi raskelt läinud. Kindlasti läheb see kuu-kahega üle :)








2 comments:

  1. Kus selline kena kalastuskoht asub?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eistvere asub Imavere külje all :)

      Delete