Nüüd ma sõnun täiega ära raudselt...

Ma pikalt mõtlesin, kas ma tulen siia kirjutama sellest või mitte. Alati on nii, et kui hõiskan, et kõik läheb hästi, tuleb midagi vahele ja kõik lendab pea peale. Aga mu hämming on ikka nii suur, et ma pidin selle siia paari reaga kirja panema.

Jutt käib ikka söömisest. Kaalublogi suhtes vist pole mingi üllatus et söömine pidevalt jutuks tuleb, eks :D Ma olen reedest saati söönud normaalselt. Ei mingeid kooke, komme, näksimisi. Isegi mitte liiga suuri portsjoneid tervisliku toidu koha pealt. Ma olen lihtsalt hämmingus.

Ärge saage valesti aru, ma olen jube õnnelik, et keegi kuskilt mind päästis ja isud ära võttis, aga minu jaoks on selline asi väga uudne. Isegi nendel perioodidel, kus ma olen väga tubli olnud toidulaua suhtes, on mu peas ikka pidev genereerimine toidu ümber. Millal mida ja kui palju; kui ma nüüd seda ei söö, siis kas võin hiljem hoopis teist asja veidi rohkem võtta jne. No ilmselt teate ise ka.

Aga nüüd - enam ei ole neid mõtteid! Söön nagu normaalne inimene ühe portsu toidukorra kohta. Saan kõhu täis ja enam ei söö. Kui tahan midagi vahepalaks, siis võtangi ühe vahepala (näiteks tänase näite puhul banaani või peotäis viinamarju) ja rohkem polegi vaja võtta. Polegi seda ahelreaktsiooni, et võtan ampsu ja tahan kolme veel. Peas ei toimugi pidevat debatti, miks oleks mõistlik ikka end täiega üle süüa. Arusaamatu nähtus :D :D :D

Tegelikult olen ennast natuke saboteerinud ka nende päevade jooksul. Õigemini üritanud saboteerida. See olukord tundub lihtsalt nii kummaline, et olen endale visanud nö söötasid välja. Poes näiteks käinud värskete saiakeste letist mööda ja siis pikalt nuusutanud - ei mingit reaktsiooni. Siis olen käinud lugenud sefiiride pakkide maitseid. No napakas eks :D Tippude tipp oli see, et ma jalutasin 75% alla hinnatud koogist mööda ja ma isegi ei mõelnud korrakski, et ma tahaks seda endale. Te ilmselt ei saa aru, aga minu jaoks on see nagu ÜLISUUR asi.

Ma pole peale pühapäeva kaalul käinud. Ilmselt enne järgmist ei lähe ka. Ei taha kuidagi rikkuda tuju, kui kaal polegi vähenenud (milles ma sügavalt kahtlen) ja samas tahaks hoida üllatusmomenti. Loodan ikka pühapäeval ilusat numbrit ju näha :D

Igatahes sain nüüd hingelt ära räägitud, kuidas ma end täieliku võõrkehana hetkel tunnen. Täna sai praktika ka läbi (paberitööd on veel omajagu küll teha, aga ehk saan normaalsesse graafikusse tagasi tiksuda) ja homme saab juba kooli klassi ette jälle minna. Hakkan lasteaia päevi natuke taga igatsema. Mul oli supertore praktika koht ja seal olles tuli meelde, kui mõnusad ikka need lasteaialapsed on :)

PS! Kell on pool üheksa. Minu puhul on see kõige raskem aeg tavaliselt söögist eemale hoidmiseks ja mul pole isu! Mu kõht on täis (Priit tegi söögi valmis enne tööle minekut ja ma tegin megahea salati kõrvale, nämm) ja mul pole isu magustoidu ega millegi muu järele.

PS2! Homme lähen jõusaali, kes veel tuleb?


No comments:

Post a Comment