Paide-Türi rahvajooks 2017

Nagu ikka, tuleb jooksu muljed värskelt kirja panna. Aga seekord saavad need hoopis teistsugused, kui tavaliselt. Kui tavaliselt lähen ma jooksma, et saada endale head aega, head kogemust või õppetundi, siis seekord läksin ma jooksma kui tugiisik, toetaja rajal ja motivaator.



Kõige pealt lastejooksud. See aasta jooksid meil Mareli ja Marek. Marelil 1km, Marekul midagi 1,5km kanti. Täpselt isegi ei tea. Tean, et 10.aastastel oli 2,4km ja 7.aastastel 1km. Mareku maa pidi kuskile sinna vahele jääma. Vahemaast olenemata jooksid mõlemad superhästi! Mareli jooksis terve maa. Marek tegi loetud kõnnisammud, aga tunduvalt paremini, kui minu ootused olid. Ma olin nende mõlema üle nii uhke, et tahtsin kohe uhkusest lõhki minna :)



Nüüd siis pikast jooksust ka. Ühesõnaga asjaolud langesid mõni aeg enne jooksu kokku nii, et mina polnud valmis aega püüdma minema ja üks tuttav oli (nagu mina isegi) esimest korda Paide-Türi etapile end registreerinud. Mul kohe linnuke siristas kahe kõrva vahel, et küll oleks hea mõte minna ja aidata tal see etapp läbi ja samas saada jooksust uus ja tore kogemus. Mõeldud-tehtud. Nii läksingi starti hoopistükis teises rollis, kui tavaliselt.

Eks mul oli ikka natuke kahtlusi, et äkki ma ise ka ei jaksa joosta. Pole mitu päeva jooksnud ja maratonijärgsed toidupatustamised ilmselt annavad ka veel kehal tunda. Aga mõtlesin, et kui ikka ei jõua, siis tuleb ego maha suruda ja nii ka öelda. Õnneks seda olukorda ei tulnud :D


Ma ei hakka detailselt rääkima, mis kiirusega me jooksmise, millal pistma hakkas või kui palju kõnnisamme sisse tuli. Pole minu detailid, millest pajatada. Nii palju ma vaid ütlen, et minu vaikimisi mõeldud eesmärk oli alla 1,5 tunni ära joosta ja seda me ka tegime. Oleks kindlasti parem aeg tulnud, kui paar apsakat sisse ei oleks tulnud, aga see on õppimise koht meile mõlemale.


Aga jooks üldjoontes oli minu jaoks õppetund kuidas olla rajal kellelegi toeks, kuivõrd nauditav on ka sellises rollis raja läbimine ja lõpetamine joostes kellegi teise tempo järgi ei ole grammigi kehvama emotsiooniga, kui iseenda ületamine. Minu käest küsisid päris mitu inimest pärast, kas ma oleks üksi kiiremini jooksnud. Võib olla, võib olla mitte. Kes seda oskab niimoodi tagant öelda. JA sellel ei olegi tähtsust!


Minu jaoks ei jäänud hinge ühtegi teravat okast, et ma oma jooksu seekord ei jooksnud. Pigem sain hindamatu väärtuse ja õppetunni millestki uuest, mida enne sellisel kujul kogenud ei olnud. Nüüd tagant järgi ütlen, et võiks teinekordki selliselt jooksukaaslaseks kellelegi minna (ainult ma peaks natuke arenena selle koha pealt :D).


Kui jooksu mõjutavaid faktoreid vaadata, siis ma tegin endale päris korraliku karuteene sellega, et oma banaani maha unustasin. Muud mõttes oli suht ok kõik. Näiteks ilm ju tegelikult oli ideaalne heaks jooksuks. Kui vaid õige riietus valida ja lasta jalgadel oma tööd teha :) No ja muidugi, kui vormi on, mis seda head aega koju tooks :) Ma tean, et paljud tegid väga head ajad. Näiteks Priit jooksis 1:13:50 kanti. Oli veel teisigi hea ajaga üllatajaid. Kes veel rajal oli? Kuidas teil läks?

Peale jooksu oli kiire kojusõit, riiete vahetus ja Viigi juurde sauna minek. Sai hästi söödud ja palju jutustatud. Kuna homme on ju siiski tööpäev, ei saanud juttu väga pikaks ka lasta. Piisavalt, et esmased emotsioonid hingelt ära saada ja küll siis järgmine kord kohtudes jutustame edasi ;)


PS! Nii armas oli, kui jooksu ajal üks lugeja mööda minnes natuke juttu ajas. Tore on ikka teid vahetevahel ka reaalelus näha ja näost näkku natuke rääkida :)

PS2! Seekord oli meil raja peal peaaegu enda fotograaf ka, seega saime natuke jooksupilte ka. Aga need tulevad natuke hiljem, kui selle postituse üles panen. Seega siia neid ei tule esialgu :D


No comments:

Post a Comment