Kas sinul on subtiitrid paigas?

Kas teate  seda alkoholi piiramise reklaami, kus räägitakse üht, aga all jookseb teine jutt. See tegelikkus, mida tunnistada ei taheta. Mulle meeldib see reklaam väga. Olgugi, et see reklaam on mõeldud joomise vähendamiseks, näitab see just seda poolt elust, mida me kellelegi näidata ei taha. Mida me isegi ei taha uskuda, rääkimata et kellelegi teisele seda räägiks.

See pole ju ainult alkoholiga nii. Joomine, söömine, suhted, eluviis üldiselt - kõikide asjadega võivad "subtiitrid valeks minna". Aga miks see üldse nii läheb, et inimesed lasevad näida oma elu ühesugusena, aga elavad hoopis millegi muu keskel?

Iga olukord algab ju kui muinasjutt. Kõik on normaalne. Võtame näiteks kaalulangetuse. Sa hakkad kaalu langetama suure hooga. Saad juba omajagu kaalu alla ja võid peaaegu endaga rahul olla. Aga siis suvatseb keegi öelda hoolimatu märkuse su kehakaalu suhte ja sealt see allakäik algab.


Kõik hakkab lumepallina veerema. Järjest enam hakkad sa kaalule mõtlema, sööki vähemaks jätma, rohkem trenni tegema. Ise samal ajal endale sisestades, et see kõik on ok. Mingi aeg isegi kuuled häiresignaale, et midagi on valesti, aga sa surud selle alla. Teistele oskad sa ideaalselt näidata, kuidas sa sööd ja nad  ehk kiidavad veel takka, kuidas sul ikka on vedanud, et saad süüa ja kaal ikka alaneb. Kuigi su olemine võib päris kehv olla, siis unistus peenemast sinust ei lase alla anda. Ideaali hoidmine, et sa elad tervislikku elu ei lase alla anda. Ei lase uskuda, et see mis sa teed, ei ole õige. Ei lase välja näidata, mis seis tegelikkuses on. 

Just seda me ju teemegi. Unistame millestki. Nii väga tahame midagi. Tahame luua ideaali. Kui asjad on halvasti, tahame hoida väljapaistvat muutumatuna. Kuid need unistused  ja pingutused ehitatakse üles õhule - katteta lubadustele, ettekujutatud tingimustele nii enda kui ümbritseva suhtes. Me teame küll, et ükski maja ei püsi vaid õhust tehtuna, aga me ei taha endale ka reaalsust tunnistada. Aga üks hetk juhtub paratamatu sellise olukorra juures- meie õhuloss kokku suure krahhiga kokku.

Kui kord see juhtub, on kõigil imestus suur, et kuidas küll temal nii läks. Ta oli ju nii tubli toituja või 2nad olid ju ideaalne paar. Teadmata, mis tegelikkuses suletud uste taga toimus. Jah, me ei peagi kõike teadma. Kõike ei peagi näitama teistele, mis su elus toimub ja mõnikord võib mõnda asja näidata nö valge valena. Aga kui seda tehakse järjepidevalt ja iseend uskuma veendes, siis on see juba midagi muud.


Ma arvan, et paljudel meist on oma õhuloss, millesse me usume ise võib olla rohkemgi, kui ülejäänud maailm. Mõnel suurem, teisel väiksem. Me oleme nii kaua midagi soovinud, üritanud võimalikuks teha, et mingi hetk jäämegi uskuma (vähemalt pinnapealselt), et asjad on nii. Ohutuled ei paista silma, häiresignaalid ei hakka enam undama. Me lihtsalt oleme endale sisendanud nii kaua, et see kõik on ok. 

See, et ma korra kuus käin ja oksendan kõik toidu välja, ei tee ju minust buliimikut. 

Ma ei söö, sest mul pole isu. See ei tähenda, et ma peaks pöörduma psühhiaatri poole. 

Ta ju lõi mind ainult ühe korra ja vabandas. Mis siis, et see kordus ka eelmisel kuul ja aastal. See ei tähenda, et meie suhtes vägivalda oleks. See on nii harv nähtus ja ainult siis, kui ta joonud on. 

Mis see nädalas üks õhtu joomist nüüd siis nii hull on?!? Ma ju lasen vaid enda pinged vabaks. Kuidas ma veel lõõgastuma siis peaks?


Õhulossid... ja uskuge, need võivad pealtvaatajale tunduda niivõrd päris, et ka kõige lähedasem inimene ei pruugi aru saada, kui võlts see kujutatu tegelikult on... Õhulosse ei tehta vaid läbi facebooki, blogide, instagrami või muu meedia (kuigi nendes on neid kindlasti tunduvalt rohkem). Ka reaalelus võib su naaber, kolleeg või ka ülemus luua illusiooni oma elu mingist osast, mis ei vasta tõele. Vahel tasub vaadata oma sõbrale sügavalt otsa ja küsida: "kas sul on ikka kõik nii hästi kui sa lased välja paista?!?"

Edit: Peale enda postitust leidsin õhtul, et Kaili oli ka kirjutanud väga sarnasel teemal ja lahanud enda krahhi. Loe täpsemalt SIIT, kui huvi. 

5 comments:

  1. Väg hea postitus! Olen isegi nendele teemadele natuke mõelnud, loomulikult läbi oma elu keerdkäikude ja küngaste. Postituse kirjutamiseni pole jõudnud. Veel. Ehk peaks…

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kirjuta kindlasti. Selliseid rohkem endasse süüvima panevaid postitusi on hea lugeda :)

      Delete
  2. Nii hea postitust.
    Vahel nii tahaks, et tööl mõni ülemus küsiks, kuidas tegelikult läheb ja kas saab hakkama, siis ilmselt naljalt ena ei naeratas ja vaataks tõele näkku. Aga vahel vist ei tahetagi küsida, sest ei taheta vastuseid saada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tihti ei küsita jah just sellepärast, et küsimisega võtad sa nö eetilise kohustuse vähemalt üritada abistada ja see koorem tuleb mingis mõttes sinuga kaasa. Seega on parem mitte küsida ja vastuseid teada. Vähemalt küsijale. Aga sellele, kellel on mure, oleks nii palju kasu, kui saaks kasvõi selle killukese endast välja rääkida.

      Delete