I´m back

Peale pausi võiks ju kohe alustada väga positiivsetes nootides ja täis motivatsiooni, aga kahjuks see nii pole. Enne, kui uue tuhinaga edasi lendame, tuleb vahepealsete nädalate asjad tagant järgi ära rääkida ja need pole mitte üks teps toredad.
Blogipausi (ja ka natuke enne lõpliku pausi teatamist) aega jäid minu selle aasta kaks kõige hullemat nädalat! Jah, isegi hullemad kui need lasteaia praktika nädalad, sest lisaks koolipraktikale oli mul vaja teha veel paar muud koolitööd ja lasteaia praktika viimaseid pabereid ka. Pluss mõned päevad tööl ka ikka käia. Seega oli üks hullumeelne aeg.

Mõnel inimesel veab -tal mõjub stress kaalualandavalt. No ma ei ole see inimene. Mitte üldse kohe. Stress, magamatus (nii koolitööde tegemisest kui ka stressist), pidev negatiivne tunne sees, sest ei jõua ju valmis asju jne. See mõjus nii laastavalt, kui üldse võimalik.

Ma ei hakka siia kaalunumbrit praegu panema, sest nagu kiuste sai patarei kaalul tühjaks (kuidas on võimalik, et patarei saab mingi kuu ajaga tühjaks?!?!?!)  ja mu enda vana kaal näitas  päev enne selle jubeduse lõppu nii suuri numbreid, et mu käsi ei tõuse neid kirjutama :D :D aga laias laastus võib öelda, et selle ajaga +5kg tuli raudselt ära.

Nüüd paar päeva olen saanud juba rahulikumalt võtta. Tegin korraliku šopingutuuri ja paar korda käisin jooksmas käia. Söömist on ka vaikselt tagasi tõmmatud ja üldse olen üritanud rahuneda kogu sellest trianglist. Loodan enne jõule ikka oma normaalsesse vaimsesse/füüsilisse seisu jõuda.

Praegu on küll tunne, et 15. veebruariks seda kuut kaalule kuskilt ei tule. Aga ausalt, ma ei piina end selle teadmisega ka. Ma ise olen eesmärgi pannud. Ma ise olen tekitanud olukorra, et selle saavutamine on suhteliselt võimatu ja ma ise võtan vastu ka tagajärjed. Ühesõnaga võtan vabalt ja kahjuks ei ole ka nüüd, kui põhiline stressiallikas on kadunud, mure "appi, kas ma pean blogi kinni panema?!" hetkel kaugeltki kõige olulisem, millega tegelema või millele mõtlema pean.


Nüüd rääkisin pahad lood ära, järgmine kord juba kindlasti positiivsemates toonides ;) Järgmine tuleb kindlasti juba kiiremini, kui nädala või kahe pärast :D (Äkki isegi juba õhtul, kes teab).


Comments

  1. Ma olen ka selline imelik, kellel stressiga kaal mitte ei lange, vaid hoopis tõuseb. Stressirohketel aegadel peavad lõuad ikka pidevalt midagi jahvatama (ausõna, nagu mäletseja oleks), eriti hea on siis, kui see midagi koosneb põhiliselt suhkrust. Kui keegi soovitab, et näri porgandit, siis ma tõesti saadan selle soovitaja koos soovitusega puu taha. Nii imelik, kui see ka ei ole, siis mul just läheb kõht tühjaks, kui ma porgandit nii ajaviiteks närin :))) Aga jah, õnneks sellised ajad lähevad mööda ja saab jälle korralik olla. Edu Sulle (ja mulle ;))!

    ReplyDelete
    Replies
    1. No on eks. Täpselt sama lugu. Isegi häbi pole kirjutada, et üks päev jutt üldse ei jooksnud sinna konspekti nii nagu pidi. Ostsin siis ühe halvaa, pistsin nahka ja juttu hakkas ojadena voolama :D :D No aitab see söömine üle elada seda meeletult rasket aega.

      Ja küll sa tehtud saad! Ma usun sinusse! (olgu siis magusaga või ilma ;) ).

      Delete
    2. Oh, aitäh! Ma ise pean selle usu alles üles leidma... Veidike on veel aega ;)

      Delete
  2. Oii, ma olen sust nii puudust tundnud! JUmal tänatud, et sa tagasi oled.
    Seda, et mina ka jõhkram stressisöödik olen, tead sa niigi. Minul kaal küll seisab, kuid any minute now on ta valmis tõusma. Kohe, kui natukenegi stressi kusagilt paistab. Katsun end ise positiivse ja rahulikuna hoida, kuid alati ei toimi. Kool ja beebi ja trennid - ajab ikka hulluks lõpuks.
    Mul õnneks sai e-kursus läbi, seega natukene sain aega juurde. Lisaks on kohe-kohe tulemas jõulupuhkus. Loodetavasti saan oma asjadega järje peale. Blogiga just.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Awwww... tore on olla tagasi, eriti kui oodatakse ;)

      Mul ka alguses kaal seisis aga siis pani kui rakett kõrgustesse. Eks ma andsin hoogu ka oma hammastega 😁

      Jõuluaega ootan ma ka. Saaks rahulikult võtta mõne aja ja nii siin blogis kui elus üldse oma mojo üles leida.

      Delete
  3. Mina ka see, kellel kaal tõuseb. Mul oli kõht pidevalt tühi aga et kaal väga jubedalt ei tõuseks, siis jõin ja sõin proteiini jooke, batoone ja kohupiimasid. Kui pingeline aeg läbi sai, siis mul oli kohe kadunud 1,5kg ja kõht ei ole ka enam, kui 25ndl rasedal. Püksid isegi mahuvad jalga. Ei pigista enam :) Imelik oli just see, et ma sõin korraliku portsu toitu nt lõunalt ja mul oli 10min hiljem juba kõht korisemas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Stress jah tekitab tunde nagu kogu aeg oleks nälg... pluss mina ise nt jõin veel kokat, et üleval püsida (kohvi ma ju ei joo).

      Aga loodan ka, et mul lähevad need lisandunud kilod kiirelt.

      Delete
  4. Ma olin pea kolm aastat õnnelikult LCHF peal ja siis juhtus midagi. o.O Nüüd ei taha ma olla HF, aga LC tahaks küll olla, sest see tunne oli hea. Juba mitmendat nädalat... ei kuud.. mõtlen, et nüüd on õige aeg ja kõik loksub paika, aga ikka läheb midagi nihu. Samas on mõte peas, et kui muu läheb nihu, siis ometi toitumine on see, mida peaks saama ise kontrollida ja see võiks hea tunda tekitada, aga miks ma seda siis ei tee?!
    Mina olen samuti see, kes sellise stressiga sööb ja juurde võtab. Kurbusega võtan alla, siis pole isu. Aga stressiga söön jama, mida ma ei taha... oeh.

    ReplyDelete

Post a Comment