Järjekordne "Kuhu ma ennast mässinud olen" hommik

Oh jeerum küll. Mõnikord... tegelikult väga tihti pean ma enne mingit järjekordset "Maris, sa saad ju hakkama" ettevõtmist kiruma ja vanduma, miks küll mu rumal pea mind sellistesse olukordadesse paneb. Miks ei võiks inimene olla lihtsalt normaalne ja 26.detsembril jõulupühi tähistada kodus diivanil istudes?!?! Ei, vaja ikka kuhugi jooksma end jälle ajada!
Nagu teate, siis täna on ootamas mind maraton. Pekist priiks Türi jooks, kus rahvas võtab kätte ja jookseb seltskonda nautides 5+5 süsteemis 42km. Väga fun eksju? No oleks kindlasti, kui poleks päris mitut AGA (millest enamus on täielikult mu enda süü).

Esimene aga on selles, et ma pole nii pikka maad juba väga ammu jooksnud. Isegi pool sellest pole mu jalgade alt läbi käinud jooksusammul peale Tallina SEB maratoni. Veel enam - ma pole vist ka 1/3 sellest maast jooksnud peale seda suurt ja üliolulist jooksu.

Teiseks ei ole ma ju üldse viimasel ajal väga jooksnud. Üldse on trennid viimasel paaril kuul häbematult harva mu nädalaplaani mahtunud. Ei, ma ei süüdista üldse end selles, sest ma ise tean kõige paremini, missugusest s***** olukorrast ma olen selle ajaga läbi roomanud (pead enamuse aja püsti hoides) ja kui selleks oli vaja trennist loobuda, siis olgu nii. Aga jooksuürituse läbimiseks pole sellel raskel ajal midagi head ja kasulikku mulle anda, et ma distantsi läbitud saaks. Seega olen kindlasti kordades nõrgem, kui sügisel.

Muidugi ei ole mul ka olemine just kiita. Tavaliselt enne jooksuvõistlusi ikka kaalud ja valid, mida suhu pistad ja mida mitte. No ma oskasin jõululaupäeval (kusjuures väga tagasihoidlikult kooki süües) endale massive kõhuvalu tekitada ja selle mõju avaldub veel tänaseni välja. Kes läheb jooksma, kui tal on kehv olla?!?! Eks ikka mina.

Neljandaks vaatame ilma. Jää, vihm, tuul. Olgugi, et ei tohiks olla halba ilma ja võiks süüdistada siinkohal hoopis riietust, siis jään ma siiski ilma süüdistamise juurde. Miks küll minna sellise ilmaga jooksma? Ja veel maratoni??? Oeh jah, ei ole seda mõistust ikka palju antud selle koha pealt.

Viiendaks põhjuseks, miks ma end siin diivanil kerra tõmmatult kirumas leian, on ürituse korralduslik pool. Jah, see on esimene kord üritust teha, aga siiski. Erinevates kohtades on erinev info ürituse kohta. Näiteks ühe koha peal kirjas, et kolm eri tempot, teises kohas kaks. Kirjutasin neile ka, aga vastus selle kohta tuli kaks päeva hiljem, kui mu registreerimine. Seega pidin vastust lugedes tõdema, aga tuleb vist mingi turbokäik endast välja pigistada, sest seda minu gruppi, millesse ma olin end peas mõelnud, ei tulegi! Vot sulle kooki moosiga!

Ühesõnaga nii ma siin istun ja mõtlen, miks ma üldse sinna end mässisin ja kuna ma minema pean, siis mida peaks endale kotti kaasa pakkima. Vahetusriideid oleks vaja ilmselt (no kui vihmast märjaks ei saa, siis raudselt libisen ja kukun kuskil end läbimärjaks), jalanõud, mütsid-kindad. Paksem jope vist oleks ka mõistlik?

Eks kui ma tagasi jõuan, siis muljetan, kas oli nii jube, kui hetkel kõik paistab. Ilmselt küll saan jagada poolmaratoni muljeid, sest Türi jooksu üks pluss on see, et saab ka poolmaratoni etapi läbida ja mu aju praegu sunnib mind selle variandiga piirduma (arvestades ilma, olemist, mu vormi jne).


3 comments:

  1. Pool aega kõndimist teeb Pekist Prii ikka kõvasti lihtsamaks kui jutti jooksmise. Alguses võivad paar esimest jooksuosa päris jubedad tunduda, aga hiljem harjub keha ära ja saab rütmi sisse. Ma usun, et pärast tuled sealt positiivsete emotsioonidega.
    Edu!

    ReplyDelete
  2. Teadjad ehk päris maratoni läbinud räägivad, et järjest joostes on ikka lihtsam :) Pekist Priiks teeb raskeks just ajaline faktor, mis kurnab keha. Jään huviga ootama su muljeid! (Ise samal ajal eilse Pekistpriiks lihaseid valutamas)

    ReplyDelete