Loodus tühja kohta ei salli (update)

Lubasin küll veidi tihedamini jälle siia jõuda, aga võta näpust. Ei ole ma peaaegu ridagi kirja saanud. Põhjenduseks võib tuua nagu ikka - kiired ajad. Koolitööde stress vahetus jõulupidudeks valmistumisega ja võib öelda, et see on ema/õpetaja ametis üks kiiremaid aegu aastas.

Natuke on kuidagi blogimise blokk ka peal. Ma tunnen, et olen natuke piiratud enda väljendamisel teatud faktoritest tulenevalt. Seega ma ei saa end nii väljendada, nagu tahaks ja nii pidevalt oma tekst "sobivamaks" voolides kaob sealt seest see õige mõte või "minu" faktor. Mis omakorda valmistab nii palju pettumust, et ei avaldagi postitust.

Lisaks kiiretele aegadele ja mu sisemistele blogiheitlustele tabas meid (loe: Marelit) korralik laviin arstide vahet käimisi.Me läksime tegelikult ühe konkreetse murega arsti juurde. Sellest vallandus aga selline saatekirjade ja diagnooside rida, et ma ei saa enam ise ka täpselt aru kuhu ja miks me peame minema. Alates laste vaheaja esimesest päevast kuni jaanuari esimeste koolipäevadeni välja saame me tohutult palju Tartu vahet sõita, sest pidevalt on mingi vastuvõtt. Küll üks, siis teine ja ka kolmas spetsialist, kes kõik tegelevad eraldi probleemiga. Uhh...

Kui ma lootsin, et saan kooliasjad kaelast, stress väheneb ja saan korralikult jälle toitumise ja trenni käsile võtta, siis nii see kohe üldse pole. Olen küll mõned korrad trenni jõudnud ja toitumine hakkab vaikselt ka normaliseeruma, aga kaal streigib ikka korralikult ning peeglisse vaadates saan ise ka aru, et see pole vaid "keha hoiab vett kinni" kaalutõus.... 

Hetkel on lihtsalt selline tunne, et paneks elu pausile ja vedeleks niisama voodis ilma, et peaks millelegi või kellelegi mõtlema. Kahjuks seda teha ei saa... Seega tuleb vaid loota, et kui kõik jõulupeod läbi saavad, siis on rahulikum; et gastroenteroloogi juurest tuleb vastuseks midagi positiivsemat, kui hetkeseisu järgi eeldatav tulemus on; et ma saan võitu sellest stressikerast, mis mind iga külje pealt torgib ja elu pea peale keerab.  

Aga midagi toredamat ka lõpetuseks. Marelil oli eile elu esimene tšellokontsert. Esines teine nii ilusti, et rind oli uhkusest kummis :) Marekul sel aastal vee jõulupidu polnud kitarriga, aga küll ta järgmine aasta juba särab. 

PS! Käisin vahepeal ühel jooksuvõistlusel ka, aga kirjutan sellest nädalalõpus, kui Tallinnas personaaltrennis käidud on ;) 


No comments:

Post a Comment