Pealkirjata postitus

Olen pikalt mõelnud, kas peaks seda postitust üldse kirjutama. Ehk teeb see mu liiga haavatavaks, avan end liiga palju või jätab see minust kui nõrga inimese mulje... Aga siiski tahaksin natukene valgustada, mis minuga viimasel ajal on toimunud.

Asi algas juba mu esimese praktika ajal. Või kui päris aus olla, siis on tagataustal kerinud juba aasta algusest teatud stressiallikad. Ma lihtsalt olen püüdnud need alla suruda ja tulin sellega kahjuks hästi toime. Kui poleks seda nii edukalt teinud, siis hetkel poleks ma ilmselt sellises seisus nagu ma olen. Kõik poleks kuhjunud üheks sipelgapesaks, mis nüüd kihab meeletu hooga...

Selgitamaks mu olukorda, siis kujutage ette, et teil on eesmärk punktist A punkti B liikuda ilma, et te pillaks maha lusika peal olevat muna, ei saaks märjaks ning ei kukuks maha üherattaliselt rattalt. Parajasti sajab vihma, tee peal on suured veega täitunud augud ja lusikaks on teelusikas. Ühesõnaga tõenäosus sellest olukorrast puhta nahaga välja tulla, on väga väike. Kui eesmärgi saavutamine tundub utoopiline ja ebaõnnestumise võimalus on nii suur, siis paratamatult tekib käega löömise tunne, tekivad masendushood ja tunne, et sa oled üks äpu, kes ei saa millegagi hakkama.

Täpselt selline tunne mul ongi. Ausalt, ma pole enda suhtes nii negatiivselt mõelnud iialgi! Ka siis, kui ma raseduse lõpus kaalusin 117kg ja olin suur kui emalaev, olin ma enda keha suhtes vägagi positiivne ja heatahtlik. Praegu aga ma vihkan igat peeglit, kannan ainult kõige laiemaid kampsuneid ja teeks end nähtamatuks, kui see oleks võimalik....

Miks? Sest ma ju tean, et MINA olen selles süüdi, et ma sellises seisus olen. Ma pole suutnud enda probleemidega tegeleda, trenni piisavas koguses teha, süüa korralikult, olukordades maksimumi võtta jne. Täielik luuseri tunne on peal.... 

Palun ärge kirjutage siia alla, et ma olen tubli ja võtan end kokku või et ma olen nii tubli olnud, et ma võingi endale lubada hetke hinge tõmbamiseks. See on ausalt kui haavale soola raputamine. Ma ei taha haletsust. See pole selle postituse mõte. Ma tahan teile lihtsalt avada, mis minuga toimub. Miks ma olen sellises kaalus praegu nagu ma olen... Miks ma olen end nii käest lasknud... Kõrvalt vaatajana saan ma aru küll, et see kaalutõus on olnud vaid jäämäetipp ja tegelik põhjus, miks kaal tõusis polnud üldsegi minu suuga tehtud töövili, vaid kogu olukorra tagajärg. Aga see ei vähenda seda luuseri tunnet minus...

Ühesõnaga laias laastus võib öelda, et minu peas toimuva segasummasuvila tagajärg on see, et mul on kaalul umbes 10 lisakilo. Julm, eks. Ma tean, võttis sõnatuks. Või noh, ilmselt nii mõnigi parastussõna või -muie tuli mõnel nüüd kindlasti. Olen need kõik välja teeninud ja neid sõnu olen ma ise endale ka korduvalt nii mõttes kui kõvasti öelnud...

Aga ma tean, et ma saan sellest august välja, kuhu ma vajunud olen. Ma näen selle nimel vaeva. Ma võtan end kätte. Ma vajan selleks vaid abi ja tuge. Abi saamise viisid leian ma endale ise, aga toe saamiseks sattus mu teele täna väga õige postitus.

Henry ja Mallukas tegid väljakutse, kus nende tiimid hakkavad oamavahel võistlema. Mitte kaalu, vaid tervisliku eluviisi juurutamise koha pealt! Täpselt kui rusikas silmaauku minu jaoks.  Ma olen muidugi #teamAMHT ja annan endast parima, et Henry meeskond oleks võidukas :) Kel vähegi huvi, siis lugege postitusest tingimusi ja tulge ka Henry meeskonda :)


8 comments:

  1. Kui lühikese ajaga see 10kg juurde tuli sul? Kui kiirelt, siis on lootust, et ka kiirelt kaob kui vaeva näha :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vähem kui 2kuuga tuli põhiline kogus. Loodan ise ka, et läheb kiiresti, aga eks näis.

      Delete
  2. Ütlen vaid, kuhu enesepiitsutamine mind viis - veel sügavamasse auku. Mul oli samuti, et ma saan, ma suudan, ma pean...Põlesin täielikult läbi. Kui vähegi saad, lase kõik vabaks! Kahju, et mulle omal ajal keegi seda ei öelnud. Aga eks igaüks käib oma rada. Soovin sulle parimat!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ma hetkel seda üritangi teha. Kohustusi edasi lükata ja lihtsalt olla...

      Delete
  3. kas su vanemad on saledad? võib-olla on teatud kopsakus mitte ülekaal, vaid põhjustatud geenidest. siis ei saa selle vastu. oled nagu oled ja sellisena õnnelik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võib olla geenides küll, aga ma usun et ka geenidest olenemata on võimalik saada tervislikku kaaluvahemikku, kui väga pingutada

      Delete
  4. Tead. Ma olen samas situatsioonis. 10kg plussis. Suvel kaalsin veel 67kg. Praegu peale j6ule 77. Ma olin viimati nii raske peale 2se sündi. Sealjuures trenni teen ma 6nneks piisavalt. Puhast vale toitumine. Aegjalt läheb nii lappama, et kole kole. Kui alkihoolikud vajuvad tsyklisse, siis mul samamiidi. 4-5päeva toitun kräppist...ja siis sikutan end reele tagasi. Paraku aga see kräpp ladestub mul kohe rasvana k6hule.
    Raake on. Aga yritan ka k6igest väest end kokku v6tta.Hakkasin lugema raamatut "Painav söögiisu", et oma isude algetele jälile saada.

    ReplyDelete
  5. Ehk tasuks igaks juhuks ka kilpnääret kontrollida...

    ReplyDelete