Pekist priiks Türi 2017

Olen juba paar aastat vaadanud, et eri Eesti kohtades toimub selline lahe üritus nagu "Pekist priiks". Tegu on jooksuüritusega, mis toimub aastal 26.detsembril. Koos läbitakse maratoni etapp 5+5 süsteemis ehk 5minutit jooksu ja 5 minutit kõndi. Seni oli see toimunud Tallinnas ja Tartus, aga see aasta toimus ka Türil. Kui üks jooks nii lähedale koju kätte tuleb, siis oleks patt mitte minna.

Kuigi ühtpidi ei kahelnud ma kordagi, et ma Türile jooksma ei lähe, siis teispidi sai registreering tehtud alles suhteliselt viimasel minutil. Miks? Põhjustest kirjutasin lähemalt SIIN. Aga lõpuks see siiski tehtud sai ja jooksule sai ka end kohale veatud. Plaan oli poolmaratoni etapp läbida (Türil on see võimalik) ja kui jooksu ajal kõik tip-top on ja kohe väga hästi läheb, siis proovida ka täispikk jooks ära teha.

Kuna jooksu tempomeistrite tempo koha pealt oli paras segadus (eri kohtades eri info), siis langes kohale jõudes  kivi südamelt, sest selgus, et ikkagi 7:30 min/km grupp on olemas (kuigi trismile´st öeldi vastupidist). Ma sellele grupile olin panustanud. Kui mul poleks nii pikka trennipausi olnud, oleks rahulikult ka 6:30 grupiga läinud, aga arvestades enda vormi ja ilma, siis oli see õige valik.

Ausalt ei olnud kordagi starti oodates sellist tavalise võistluse tunnet. Ühtpidi oli hea, sest sellist ärevust ei tekkinud, kuid teistpidi oleks tahtnud sellist konkreetset stardipauku. Selle asemel oli lihtsalt "noh, lähme siis" alustamine.

pilt: Kuido Saarpuu 
Kohe esimestel kilomeetritel tänasin kõike ja kõiki, et ma ikka naelad endale alla panin. Nii libe, nii libe. Kõik oli jääs ja samas vesine. Seega naelad all oli ikka kordades turvalisem käia ja ka joosta. Sellest olenemata jäid mingid tundmatud tasakaaluhoidvad lihased jooksu lõpuks ikka päris korralikult haigeks.
pilt: Kuido Saarpuu 
Rada möödus oodatud asfalti asemel enamasti mööda maastikurada. Natuke künkaid-mättaid ja muda ning vett ka. Lisaks vahele ka jõe ületamisi mööda kitsaid purdeid. Ma muigasin endamisi, et nagu kõva mehe jooksul oleks :D Ühesõnaga rada oli kordades raskem, kui ma eeldasin. Seega jällegi olin rahul, et aeglase rühma valisin.

Peale üht jõe ületamist vajus meil grupp laiali. Mina osade naistega liikusime ees ära ja tempomeister jäi päris lõppu. Sealt hakkas meie oma grupi tempo tõusma. Tegime edasi 5+5 süsteemi, aga tempot ei vaadanud keegi. Nii me lõpuks avastasime, et meie teine pool jooksust oli ligi 30 min kiirem, kui esimene pool.

Lõpetasin poolmaratoni etapi ajaga 3 tundi ja 6 minutit. Natuke sees kripeldas, et poole peal lõpetasin, aga kuna teadsin, et kodus oodatakse ja meil üks projekt plaanis, siis ei hakanud isegi pesema Türil minema, rääkimata saunast ja ujumisest ning kiirustasin koju (kahjuks kodus selgus küll, et see plaan ei läinudki käima ja asjata tulin poole pealt ära).

Kokkuvõttes võib ürituse kohta öelda, et natuke oli aru saada, et esimene kord seda üritust teha kohalikel. Seega parenduskohti natuke ikka leidus, AGA kui järgmine aasta see toimub, siis kindlasti lähen uuesti. Selle vahega, et kindlasti kiirema grupiga (mis eeldab ka paremat ettevalmistust) ja plaaniga ikka terve maa läbi teha!

Täna pole ükski lihas haige, seega võib öelda, et liiga endale kuidagi selle pika mõnusas tempolise treeninguga ei teinud kohe kindlasti. Pigem võib öelda, et minu jaoks oli see mõnus nauding. Küll raske rajaga, aga siiski kergem, kui ootasin. Ja isegi see, et ilm polnud kõige parem ja riided/jalanõud said kiirelt märjaks, ei morjendanud väga olemist.

PS! Süüa saime ka raja peal, aga ausalt mind see pigem segas kui turgutas. Seistes hakkas nii jahe, et pigem ootasin selle pausi lõppu, kui nautisin neid suutäisi.


Comments

  1. Mina käisin aastal 2014 Tartu omal, kui tulime Pukast Tartusse... kokku tuli vist 48km. Samal aastal kui Margit. :)
    Minu mäletamist mööda reklaamiti seda nii, et kui vähegi sportlik oled, siis saad hakkama. Tegelikkuses ikka päris nii ei ole. Ilm oli selline OK, oli miinuses, aga äkki vist -5 vms?! Lumi oli maas. Mina olin eelnevalt läbinud maksimaalselt poolmaratoni oktoobris ja pärast seda jooksnud väga vähe.
    Samuti oli segadus tempodega, reklaamiti ühed tempod (kolm erinevat), aga need ei olnud üldse loogilised, hiljem öeldi ümber.. aga minu jaoks oli paras segadus.
    Iseenesest oli see tore üritus, aga korralduseliku poole pealt jäi mul lõpuks halb maik suhu ja ise avastasin, et ei ole mingi jooksja ja kadus jooksurõõm (pärast seda ei ole ühtegi pikka jooksu teinud). Mind lihtsalt häiris see, et jäime kahe teise naisega suurest grupist maha ja selgus, et meie taga ei olegi enam kedagi.. okei. Läks ka pimedaks ja lootsime, et oleme ikka õigel rajal. Nii ootasime Nõo puhkepausi, sest seal pidi saama juua. Aga kui meie sinna jõudsime siis seda punkti enam polnud. Sest oli vaja kiirustada finišisse, kuhu hakati nõudma. Õnneks oli ühel meist raha ja pood avatud, et saime juua... ja sealt oli veel minna vist 10km.
    Kui lõppu jõudsime, siis vist ei arvutatudki, et keegi veel rajal on... ilmselt arvati, et me ka katkestasime vms. Meil läks kokkuvist üle 7h, Nõost alates peaktiliselt kõndisime.
    Et see, et ei mõeldud, kas me veel rajal ja ei kontrollitud.. see jäi häirima. Väljas oli külm ka telefoniakud ei pruugi ka vast pidada (et vajadusel abi kutsuda). Et minu meelest võiks keegi korraldajatest olla alati viimaste seas ja veenduda nende turvalisuses ja et kui keegi katkestab, siis saab ta rajalt koju vms.
    Margit õnneks traumat ei saanud ja armastab jooksu aina rohkem. :)

    ReplyDelete

Post a Comment