Algused ei ole kerged

Nüüdseks on kõigil jõulu ja aastavahetuse pidustused vist lõppenud, jäägid söödud ja võib uue aastaga tublisti peale hakata. Kui hästi läks, siis saab jätkata sealt, kus vana aasta sees pooleli jäi. Kui läks halvasti (või kohe väga halvasti nagu minul), siis tuleb kõige pealt tagasilangused tasa teha, et üldse saaks mõelda edasi minekule.



Täna hommikul jooksu ajal tõdesin, et see eelmise aasta lõpp läks mul ikka väga väga halvasti. Kui oma peegelpilti ja jooksuvormi vaadata, siis laias laastus nullisin kahe aasta töö ära. No ma saan aru küll, et ilmselt päris ära ei nullinud ja võib olla kui nüüd tubli jälle olla, siis tulevad tulemused tunduvalt kiiremini, kui kaks aastat tagasi alustades, eks. Aga numbrid (kaalunumber, jooksutempo, kehamõõdud) räägivad fakte ja faktid ütlevad, et sain ikka paraja sigadusega hakkama enda suhtes.

Aga uus aasta ju hakkas ja kogu maailm hakkas uuesti pihta kogu selle tervisliku teemaga 1.jaanuaril :D Kaasa arvatud ma ise. Aga see polegi nii lihtne, kui sa oled nii sügavas augus, kui mina. Võid ju arvata, et "uus aasta, uus mina", aga kui pole seda sisemist tunnet, mis sind kogu selle protessi juures toetaks, siis ega sa kaugele ei jõua.


Aastat alustades ei olnud mul seda õiget tunnet sees. Tegelikkuses tundsin juba aasta lõpus, et ma pole veel päris rahu kõigega teinud, mis aasta lõpus mulle kaela sadas. Aga sellest hoolimata hakkasin puhtalt tahtejõu pealt pressima. See lõppes  5. jaanuari õhtul pätsi rukkisepiku ja suure portsu kommide söömisega. Täiesti tuimalt paningi paki sepikut järjest nahka. Isegi midagi ei määrinud peale. Ise mõtlemata mida ma teen. Vahele veel hunnikus mesikäppa ja kasekest ja ma ei tea mida veel.


Kui üks hetk aru sain, mida ma teen, siis tekkis tahtmine endale panniga virutada. Ühtpidi tahtsin end sõimata ja maha teha, aga teistpidi teadsin, et sellest pole ju kasu. See ajab uuesti sellesse nõiaringi, kus sõimad end - tunned end halvasti - piitsutad et tubli olla - kukud tagasi kommikotti jne. Ma ei taha seda! Seega kurtsin natuke enda saamatust ühele ja teisele.

Sellest oli kuidagi kasu. Tundsin, et mingid pusletükid minu sees hakkasid liikuma, kui asja arutada ühelt poolt kellegagi, kes üldse mu olukorrast aru ei saa ja samas teisega, kes on ise täpselt samas olukorras. Leidsime eri inimestega erinevad motiveerivad "vahendid", mis aitaks mul edasi liikuda. Hetkel on neist väga palju kasu ja see katkine tunne, mis aastavahetusel hinge jäi, sai kinni lapitud. Kindlasti polnud see mingi imenipp, mis mind terveks tegi, aga tunnen, et olen sammukese jälle paremasse kohta jõudnud.


Laupäeva hommikul tuli jälle tõdeda vana tõde. Tuleb püsti tõusta ja edasi ukerdada. Pea püsti lüüa ja uhke olla vähemalt sellegi üle, et ma pole allaandja! Laupäeval suutsin ühe sünnipäeva selle tunde najal ilma suurema ahvatlusega mööda saata. Täna hommikul mõõte võrreldes sain aru, et sellest ühest kukkumisest hoolimata sain juba 2 kg-st lahti. Sentimeetrid olid langenud pea iga mõõdetava koha pealt. Ja ma polnud üldsegi veel ideaalse toitumise ega trennikava peal! Muideks iga jooksuga on mu jooksuisu ainult kasvanud ja kavatsen uuesti jooksukava ette võtta. Esmalt küll eelmise aasta põhja pealt trenni teha, aga kui kord tunnen, et vana vorm on tagasi voolitud, siis ka ilmselt treeneri käe all unistuste püüdmiseks treenima hakata.

Unistused on olenemata sellest kohutavast aastalõpust suured. Kuna on käes minu viimane aasta kahekümnendates veeta, siis tuleb olla superhüpertubli ja oma kõige suuremad unistused täide viia! Pealegi horoskoop lubas ka, et sellest tuleb minu aasta! Seega hakkame peale!

Kuidas teil uue aasta alguses toitumise ja trenniga on läinud? Või suutsite ka pühad viisakalt ja kaalutõusuta mööda saata?


Comments

  1. Pühad metsas sajaga, aastavahetus nii enam-vähem.
    1.jaanuarist täiesti kavas (jälgin Fitlapi).Täna õhtu tuli ant shokolaadiisu,ja mugisime jõuluks saadud shokolaadid ära. Ehk siis patukas.
    Kaalulangust on juba tänu sellele nädalale kenasti tunda. Olen rahul ja mott on laes.

    ReplyDelete
  2. Sa oled tubli. Tean omast käest kui raske on peale pikemat õgimisfaasi ennast kätte võtta. Minu puhul aitab ainult sport selle puhul. Siis hakkab kõik muu ise paika loksuma. Lihtsalt nii, et homme enam ei söö, ei suuda. Jooksmine on paigast nihkund ajukeemiale parim rohi.
    Jõudu Sulle!

    ReplyDelete

Post a Comment