Kui kukud ja üritad püsti tõusta...

Nüüdseks on jaanuari olnud juba kaks nädalat. Peaks olema nö teise nädala kokkuvõtte aeg, aga mõtlesin, et see aasta ma isegi ei ürita nii nädala kaupa kokkuvõtteid teha. Keskendun pigem kuu kokkuvõtetele, aga eks ma aegajalt üritan selliseid vahekokkuvõtteid teha ikka. Kas edaspidi nüüd iganädalaselt, aga jaanuari algus on väga oluline aeg ja praegu võib ju tihedamini ülevaadet anda, kuhu suunas mu ponnistused liiguvad.
Kui ma 1. jaanuaril kaalule astusin, vaatas mulle vastu 89,6kg. Nii.... ma ootan nüüd, kui te kõik oma lõuad maa küljest lahti tõmbate ja edasi suudate lugeda. Vast saite šokist üle, eks?

Jah, selline juba number sealt vastu vaataski. Olin detsembri kuuga 10kg juurde võtnud + veel mõned kilod novembri lõpust ja nii ta läks. Nutumaik oli kurgus seda numbrit ja peegelpilti vaadates ja oleks tahtnud endale karme sõnu öelda, et kuna ma üritan enda vastu natuke leebem olla, siis üritasin öelda toetavaid sõnu nagu "nüüd lähevad asjad üles mäge" ja "küll ma selle kõik maha jooksen".


Kuidas eelmine nädal läks, kirjutasin kokkuvõtvalt SIIN. No ei läinud kõige paremini, aga samas ei olnud ka katastroof. Aga eelmise nädala lõpp loksutas midagi paika küll, sest see nädal oli tunduvalt lihtsam juba. Nii toitumise, trenni kui ka enda kehasse suhtumise koha pealt. Parandan - trenni minemise koha pealt. Trenn on ikka pagana raske, kui oled sellise pikema vahe sisse jätnud.

Üldse on see, et kui sa nii "valusalt" kukud, nagu minul juhtus, siis ei ole see püsti tõusmine midagi nii kerge, et lööd aga tolmu maha ja sammud edasi. Just vaimselt on kuidagi raskem jälle tubli olla, sest see teed tagasi seda, mis sul oli juba käes. See arusaamine, et sa lasid tegelikult ligi 1/4 aastast lihtsalt tuulde, et esmalt endale karuteene teha ja siis seda jälle korda seada.

Seda mitte ainult ju kaalu või toitumise koha pealt. Näiteks jooksuga on mul tunne, et ma olen samas punktis, kui jooksmist alustades. Eile pikamaajooksu tehes sattusin korduvalt mõttele, et KUIDAS see sama keha suutis sügisel maratoni joosta!?!?! Ja siis tekkis hetkeks veel suurem pahameel enda jõuetuse vastu...

Teate, see enese uuesti armastama hakkamine on üks raske asi. Raskem, kui toidust eemale hoidmine või maratoni jooksmine. Nüüd ma mõistan natuke paremini neid inimesi, kes ongi terve elu enda keha suhtes negatiivsel hoiakul olnud ja see on üks väga raske taak, mida tassida.

Siiski saab öelda, et ma liigun paremuse suunas. Näiteks eile peale jooksu vaatasin peeglisse ja tundsin, end tunduvalt saledamana, kui aasta alguses. Eks ma natuke olen ka. Kaalul on numbriks juba 83,0kg ja sentimeetreid on ka omajagu kulunud. Mõtlesin aasta alguses küll, et ma kaalule enne veebruari ei roni, aga praegu on kaal nii ludinal läinud, et hea motivaator oli hommikul jälle nii palju väiksemat numbrit näha. Aga nädala lõpus oli juba see kaalulangus väiksem ja nüüd enne järgmist pühapäeva kindlasti kaalule ei astu.

Jaanuariga poole peale jõudes võib öelda, et olen august välja ronimas. Toitumine on tunduvalt parem, isusid on suhteliselt vähe ja trenni jõuan nii regulaarselt, nagu vaja. Jooksukava enne veebruari ette kindlasti ei võta. Tahan end veel pikemate treeningutega natuke harjutada ja jalgadel vaikselt koormust tõsta. Hetkel tundub, et see "laisk" tald vajab jälle natuke mudimist ja harjutusi, et koormuse tõusuga hakkama saada edukalt...


No comments:

Post a Comment