Miks ma ei õpi?

Ju siis oli viimane kord piisavalt ammu, et enam ei mäletanud. Või siis on see lizardbrain eelmise korra tunded lihtsalt ära peitnud, et ikka nõuda seda, mida "tema" tahab. Aga jah, ma astusin jälle sama ora otsa ja seekord on veel hullem olla...

Jutt käib saiatoodetest. Sõin eile kringlit ja saiakest ja üldse ei mõelnudki, mis eelmine kord sellega kaasnes. Aga sain öösel korraliku dejavu momendi, kui küljelt küljele keerasin ja valudes oigasin. Keegi võiks mulle otsa ette tatoveerida, et ma ei kannata neid saiatooteid! Olgu need nii head, kui tahes...

Terve mu öö möödus valudes, seest kõik keeras, higi voolas, olemine oli hullem kui tuumapohmelli ajal. Iga unest ärkamise ajal kirusin jälle, kui loll võib ikka üks inimloom olla.

Nüüd ma siin istun juba viiest üleval. Oli mõte trenni hommikul teha nagu eile (üritan uut harjumust sisse viia), aga nii kehv on olla, et heal juhul suudan kõndima minna. Kui sedagi ja ei kujuta ette, mis tempol.

Nädalavahetus on erinevaid koduseid tegevusi täis pikitud ka (üks koolitöö ootab tegemist ja lisaks sain kampa ühe projekti algatamisesse, mis eeldab tõsist eeltööd) ja mul pole aega end kehvasti tunda.

Võiks ju lõpuks mõista, et need söögid pole minu jaoks! Aga nii kaua, kui pea on nii rumal, saab keha karistada.

Ps! Marek ärkas ja nägi mind diivanil kägaras. Vaatas ja küsis vaikselt:"emme, kas tahad ma teen sulle teed?" 😍


No comments:

Post a Comment