Me saame perelisa!

Margus on juba nii suur ja vaikselt on tekkinud selline tuti-pluti hellitamise vajadus, mida pisikeste beebide peal välja saab elada :P Eks Priidule on saanud visata vihjeid juba ammu, et millal uued beebid majja tulevad. Räägin mitmuses, sest kui juba uuesti beebindusega pihta hakata, siis kaks korraga. Saavad koos mängida ja puha. Igatahes nüüdseks oleme nii kaugel, et tähtaeg on paigas ja esimesed pildidki poistest kätte saadud.

Tõmban siinkohal nüüd naljale joone alla ja annan märku, et tegu ei ole inimlastega :D Hoopiski karvapallidega kaugelt Saaremaalt. Nimelt peaks hiljemalt homme õhtuks meile saabuma kaks kassipoissi, kellel oli väga suur häda kodu leidmisega ja kuna meie Mütsiga juhtus selline kummaline lugu, et tema suvatses kolida meie juurest minema (pikk lugu lühidalt öeldes: seiklushingega leitud kass läks üle põllu naabrinaise juurde vabatahtlikult ja elab rõõmuga seal koertevaba elu). Mina aga olen piisavalt loomainimene, et igatseda mõnda karvapalli, kes öösiti magamistoa ukse taga kräunuks või mõne lollusega hakkama saaks.

Olin juba ammu erinevaid kuulutusi vaadanud ja mõelnud, et võtaks selle või tolle. Mõte oli ikka täiskasvanud kass võtta, sest nendel on tõenäosus kodu leida tunduvalt väiksem, kui pisikestel kassipoegadel. Aga siis tuli kuulutus, et kassipojad vajavad kiiresti kodu, sest muidu peavad puuris elama. Ma siis ütlesin, et võin võtta ühe ja mõnele hoiukodu ka pakkuda. Muuseas mainisin, et tegelikult tahtsin küll suuremat kassi, aga ega väga vahet pole.

Jõudsime kirjavahetuses selle peale oma jutuga sinna maale, et Saaremaal on kaks kassipoissi, kes koos elanud juba mõni aeg hoiukodus. Eelistatum variant oli nii minu kui nende poolt see, et võtaksime siis ühe neist, et kohapealsesse hoiukodusse ruumi juurde saada. Kui pakuti, et võiks nad kaks korraga võtta, siis ega ma väga pikalt mõelnud. Ütlesin vaid, et pean mehe käest ka küsima :D Priit oli nõus ja seega saigi kokkulepitud, et poisid meie juurde üks hetk saabuvad.

Saaremaalt kahjuks see koju jõudmine kõige kergem pole. Õnneks on Saaremaa lemmikloomade turvakodul üks inimene, kes mängib "kassitaksot" ja kasse mandrile vajadusel sõidutab. Nii me jäime ootama, millal see kena inimene jälle liikumas on. Nüüdseks on teada, et see peaks juhtuma homme.

Ma olen elevil nagu uuesti saaks emaks. Ega teisedki kodus ootavad väga uusi pereliikmeid. Söögid on juba ette ostetud ja Priit eile ehitas seina peale neile mängumaja. Mareli meisterdas poistele mängimiseks nööri otsa palli ja kinnitas selle neile trepi alla. Nüüd on veel vaja mängumajas magamisnurka mõni padi panna ja paar seina veel lõpetada ja siis on kõik valmis!

Kogu selle protsessi käigus olen ma lastega väga palju rääkinud teemal, miks peab loomad ära kastreerima/steriliseerima ja miks need nunnud pojad üks hetk enam nii nunnud üldpildis ei pruugi paista. Lapsed on tunduvalt paremini kogu seda protessi mõistma hakanud.

Ka meie Paula on ootamas kevadist oppi (loomaaarst soovitas kevadel teha, kuna vanust ei tea), et üks hetk ei tuleks üllatusi, mida ükski ema oma noorelt tütrelt saada ei taha (ja eks nad kõik ole minu jaoks ju kui lapsed).

Kui me Po ja Tinkivinki (Margus pani nimed kohe, kui pilte nägi :D, varjupaiga nimed on Aimar ja Jussup) koju jõuavad, on meil lausa kümme pereliiget. Kui inimlaste koha pealt on mul piir peal, siis loomade koha pealt võin vaid seda öelda, et ärge mulle kodutute loomade pilte näidake :D :D :D


No comments:

Post a Comment