Nädal toitumiskava järgi toitumist

Halleluuja, ma suutsin olla nädal aega ilma, et ma oleks söönud ühtegi ampsu, mis mu kehale hea ei oleks! Ma pean vist kuskile seinale suure risti tõmbama, sest seda pole sada aastat juhtunud. Ma tahaks öelda, et see oli kerge või vähemalt läks järjest kergemaks, aga nii see kohe kindlasti ei olnud.
Käesolev nädal oleks olnud mu tavalise toitumise juures täis vastlakukleid, komme ja šokolaade. Ikkagi vastapäev ja sõbrapäev ju ühes nädalas. Kuigi vastlakukkel pole mulle kunagi lemmik toit olnud, siis enamasti olen ikka ühe kukli "pidupäeva" puhul ära söönud. See aasta suutsin üht kuklit endaga pool päeva kaasas kanda ja mitte isegi nuusutada seda (mhmh, mul kerge enesepiinamise komme, et vahel nuusutan, kas on ikka nii hea, kui arvan.. No lõhn väidab alati, et on kaks korda paremgi...).

Sõbrapäev oli kordades raskem. Meil oli koolis sõbrapäevalaat. Koogilaat täpsemalt. Uhh.. Ma muidu oleks suure kaarega sellest eemale hoidnud, aga üks mu klassi poistest oli juba nädal aega rääkinud, kuidas ta ema teeb maailma parimaid maiustusi ja ta tahab kindlasti neid müüma minna. Kuidas ma siis sain öelda talle, et "tore, aga ma üldsegi ei kavatse neid maitsta". Ei saa ju. Muidugi kiitsin takka ja palusin endale ka ikka mõned maiustused ette juba broneerida.

Nii ma läksingi koju hunniku maiustustega arvestades, et kõik jaguneks laste ja Priidu vahel kodus ära ja mulle ei jääks ühtegi. Aga selle ajani pidin ma istuma selle koogi hunniku kõrval ja see lõhnas nii magusalt... Tänapäevane piinapink missugune. Ma ausalt kuulsin kuidas see šokolaadikreemiga muhvin mulle meelitusi sosistas. Aga ei! Kui ei tohi, siis ei tohi. Väline kontroll ikka motiveerib natuke rohkem tubli olema, sest ennast ju moosiks kähku ära, aga Katiga nii lihtsalt asi ei käi :D

Õhtul muidugi kodus arvasid lapsed, et kõike kohe pole mõistlik ära süüa. Üks kord, kus ma oleks lubanud neil kasvõi kilo komme jutti ära süüa, leiavad nad, et pole tervislik (jah, kiidan väga lapsi, aga grhhhhh....). Fine! Eks ma siis piinle edasi eks!

Kui magama mineku aeg oli, siis ma tegin endale enne uinumist pai ja ütlesin: "tubli Maris!". Suutsin kaks päeva vastu pidada ilma, et oleks midagi maitsenud või kasvõi korrakski keele vastu pannud :D Jah, sain ilusti kava järgi söödud ja trenni ka veel tehtud.

Siiski pean ütlema, et maiustused on jätkuvalt mu peas ja ma ei saa neist lahti. Pidevalt ma mõtlen, et tahaks seda või teist või kolmandat. Samas tean, et kui ma oma 30 päeva tubli ära olen, siis ma saan natukene lõdvemaks haaret lasta. Ei, ma ei saa süüa iga päev magusat ega toite, millest ma praegu unistan, kuid ma tean mitut alternatiivi, mille tarbimisega suudaks magusaisu rahuldada ja samas mitte hullult kaloreid ja suhkrut sisse süüa.

Homme on ees ülim katsekivi maiustamise koha pealt - napoleoni kook (tehtud inimese poolt, kes teeb seda vist kõige paremini maailmas) ja ma pean selle koogiga tõtt vaatama päris mitu tundi. Kas ma suudan vastu panna?!?!


Comments