Segasumma suvila (ehk teisipäeva õhtune tsirkus meie moodi)

See nädal on jälle see aeg, kus ma õhtuti üksikema rollis olen (viimane nädal, jess!!!) ja lisaks muusikakooli ringile pean ka õhtul kodumajandamisega üksi hakkama saama. Öösel lubab ju hullu külma, mis tähendab, et oleks viimane aeg ahjusid kütta. Me pole seda teinud ligi viis päeva, nii et korralikust soojustamisest on ikka väga kasu olnud. Aga kui sa tuled õhtul koju poekoorma, pillide ja lastega ning sul on vaja sada asja ära teha enne, kui uneaeg peale tuleb, siis söögi tegemine on selline "ma pean, aga ei saa" asi kogu nimekirjas.
Täna jõudsime me veel eriti hilja koju, sest üks neiu suutis mingi käki solfedžos kokku keerata ja nad jäid nö peale tundi 15ks minutiks. Ühesõnaga koju jõudsime me enamvähem seitsme ajal. Tuletan siinkohal meelde, et mu õhtusöögi aeg peaks olema kuue ajal. Nii et juba olin tunniga graafikust maast ja ma polnud veel tuld allagi teinud.

Jah, meil on endiselt AINULT puupliit, kus süüa teha. Kohutaval kombel oli veel nii juhtunud, et kõik mu ette tehtud söögikorrad olid ka otsa saanud. Mis tähendas, et ma pidin nullist süüa tegema hakkama, mitte ei saanud üles toitu soojendada.

Aga enne pidi ka ju tuled alla saama. Mis te arvate, kui ma tahan kiiresti süüa teha, kas siis tuli jääb alla? Oh ei! Ma suutsin mõlemas ahjus ja pliidi all vähemalt kolm korda uuesti süüdata, selle juures ise ennast rahulikuks sundides, sest samal ajal oli mul kõrval kolm näljast, kes ka süüa tahtsid ning arvasid, et söögi ilmumise ajani võiks ema närve süüa. 

Kui ma lõpuks tule alla sain, siis panin lapsed fakti ette- poisid saavad riisi-sealiharooga, mida neil veel külmikus alles. Kuna Mareli sealiha ei söö, siis pidi leppima minu veisehakkliha-peediroaga (milles küll peaks ka tatar olema, aga seda aega mul polnud, et seda veel keetma hakata). Porises mis ta porises, aga ütles, et parem see kui siga süüa :D 

Ma olin valmis selleks, et ükski neist ei söö mitte midagi ja saadavad pärast mu suuri ponnistusi õhtusöök valmis saada selle söögiga kukele. Aga ei. Poisid võtsid kahekesi ühe taldriku, kuhu kuhjasid hunnikus kurki veel kõrvale. Mareli võttis alguses skeptiliselt ampsu minu taldrikust. Sobis maitse, seega sain talle juba väiksema portsu toitu oma taldrikule tõsta koos peotäie kirsstomatitega. Seda portsu käis ta isegi juurde küsimas ja kiitis taevani, kui hea toit see on. Kordan - selles oli ainult punapeet ja hakkliha :D  

Selle tüdruku maitsemeeli ei oska mina ette enam ennustada mitte ühegi näitaja järgi. Kord sööb sellist toitu, mida ma elusees ei julgeks isegi talle maitsta pakkuda teades, kui pirtsakas ta kohati võib olla ja siis keeldub järsku söömast toite, mis on igati tavalise maitse ja välimusega.

Pere-selfie peale rasket päeva :) 
Nüüd ma siis istun siin. Kõht täis, närv lõdvaks lastud, maja soojaks köetud. Ime kombel on isegi vaikus maad võtnud ja keegi ei kakugi teise asju või ei käi suuremat tagaajamist mööda elamist. Täitsa normaalse perekonna tunne võib nii ju peale tulla. Hetkeks seda nautida on isegi mõnus! Ups, sai otsa see vaikus ja peab minema....

PS! Ma olen suutnud kaks nädalat ilma maiustamata olla!!!!



Comments