Iga päev on oluline

Elu on nii kiire. Pidevalt me jookseme läbi minutite-tundide-päevade nii, et ei pane tähelegi, millega tegeleb me kõrval mees, sõbranna või töökaaslane. Me ei pane tähele, kas ta on vaikne, sest ta on süvenenud millegi tegemisse või on hoopis temaga midagi juhtunud ja tegelikult on ta kuskil kaugel oma mõtetega. Me ei pane paljusid asju tähele enne, kui tuleb mingi suurem pauk, mis paneb meid mõtlema, vaatama ja ütlema.


Ilmselt on Eestis väga palju inimesi, keda valdab täna (ja ka järgnevatel päevadel) suur kurbus. Olgugi, et enamus meist ei teadnud Signet sõbra või tuttavana, oli ta oma ääretu sõbralikkuse ja eelarvamusteta suhtumisega läbi Kodutunde saate hinge pugenud kui üks suure südamega naine! Iga sellise inimese kaotamine on suur tragöödia.

Selline moment peatab justkui aja. Tekitab suure STOPP märgi meie teele. Paneb mõtlema, mis siis kui ... 

Kui sa peaks ühel päeval surema, siis kas sa saaks tagasi vaadata oma elule ja öelda, et sa elasid elu, mille üle sa õnnelik oled?

Kas sa unistasid piisavalt suurelt? Kas sa saavutasid oma eesmärgid?  Kas sa panustasid neisse või lootsid niisama õnne sülle kukkumist?

Kas su suhe mehe/naisega oli selline, mille üle sa uhke oled? Kas tegid suhtes õigeid otsuseid? Kas lasid enda "minal" särada või vajusid teisepoole varju?

Kas sa osalesid oma laste elus piisavalt? Kas sa olid neile eeskujuks nagu nad ootasid? Kas sa kasvatasid neid iseseisvateks ja hoolivateks inimesteks? 

Millal sa viimati ütlesid oma emale, lapsele, mehele, et sa teda armastad, temast hoolid või kui ääretult kallis ta sulle on? Kui sa hommikul ukse sulgesid? Või oli see nädal tagasi? Kas sa üldse sel aastal oled seda öelnud? Kas ta teaks seda, kui sind täna koju ei tuleks?

Kumb on olulisem, kas hoitud lapsed või laitmatult korras majapidamine? Suur rahakott või suur süda? Enda huvi või kopsakam palganumber? Ettekirjutatud ranged reeglid või naeratus nende painutamise eest? Enda või teiste heaolu? Enda mugavus või pingutamine kellegi aitamiseks?

Need küsimused on sellised, millele paljud avalikult (sealjuures ausalt) vastata ei julgeks, sest vastus poleks see, mida tahetaks üle huulte valla lasta või mida ühiskond neilt ootaks. Jah, ka minul on siin nii mõnigi küsimus, mis südame alt kraapima võtab. Eriti sellisel momendil, kus elu haprus on käega katsutav ja nii nähtav.

Kahju tegelikult, et meil on vaja pauku, et kuulata, mida elul meile öelda on. Kuigi paljud neist küsimustest ja vastustest, mida me ei taha kuulda või maha vaikime, poevad meie ellu ühel või teisel moel ka muul ajal, siis just sellisel hetkel on nad kõik kui võimendina meie mõtetes. Selleks, et näidata, kui väärtuslik võib olla iga hetk sinu elus. Selleks, et küsida sinult veel üks küsimus enne, kui sa kaod igavikku..

Kas  sa elasid või lihtsalt kulgesid läbi elu?

No comments:

Post a Comment