Metsikud kassid minu esikus

Nagu ma siin tükk aega tagasi kuulutasin (loe SIIT), see me saime omale kaks uut pereliiget - Aimar ja Jussup. Algselt pidid nad küll hakkama muud nime kandma peale "adopteerimist", aga ei tahtnud nemad oma nimedest loobuda ja mis mul siis kahe mehise nime(kandja) vastu ikka olla saa. Ongi turvalisem tunne siin maal elada, kui selliste nimedega turvad kõrval passivad. Nemad sobiks turvameesteks küll, sest olekult on nad täpselt sellised, kellele keegi ette jääda ei taha (vähemalt esmamulje järgi).
Kui me kiisud välja valisime, siis oli teada, et tegu on kahe täielik kaisukaga. Sülle väga nad ei hüpanudki, aga olid hoiukodutädil kogu aeg kaisus maganud ja vaat, et näkkugi roninud. Kui kassid meile jõudsid, ootas meid hoopis vastupidine vaatepilt.

Esimene vaatepilt transpordi kasti avades olid hullunud silmadega kassid, kes jooksid esimesse nurka, kuhu said. Sealt mööda seina üles-alla-vasakule-paremale ja üle lae teisele poole toa äärde ka veel. Arusaadav, et pikk sõit Saaremaalt siia oli šokeeriv. Mõtlesin, et lasen siis rahus olla, aga tegin lolli vea - jätsin esiku ukse lahti.

Ega siis kassid lollid polnud. Panid kohe esikust minema ja leidsid selliseid peidukaid, et mõni kord ma otsisin neid pool päeva taga, et kuhu nad nüüd suure hirmuga on roninud. Korra leidsime nad pooliku remondiga toast seina seest. Hetkeks oli isegi hirm, et tuleb isegi trepp maha võtta, et nad kätte saada, aga õnneks saime nad ikka teisiti sealt kätte.
Jussup
Aimar hakkas varsti ise sinna esikusse tagasi pugema, kus nad algselt olid. Ilmselt kõik peidukohad toas olid meie poolt avastatud (ja need ohutuse tagamiseks likvideeritud), seega oli turvalisem algses esikus olla. Jussup aga jooksis mööda maja ringi ja uudistas edasi (olgugi, et hirm oli nii suur, et ligi ikka ei lasknud). Lõpuks juhtus väike õnnetus, mille käigus jäi Priit tükist oma näpust ilma, aga asjadekäik kulges nii, et selle tagajärjel sai kassid esikusse ja ukse kinni panna.

Aimar
Olukord oli kõike muud, kui innustav. Kassid olid meil juba kuu aega olnud ja meie suhetes polnud mingit arengut näha olnud. Lootsin, et ehk nüüd, kui nad esikus kinni on, saame paremini sõpradeks. Seega algas uuesti harjutamine meie olemasolu ja neile jagatavate paidega. Kui nad siiani olid urisenud ja hambaid näidanud, siis lõpuks saime juba vaikselt ligi hiilida ja korra kasvõi pai teha. Seda nii, et keegi käpaga ei äsanud. See oli juba väga positiivne edasiminek olenemata, et aega läks selle saavutamiseks meeletult.

Eile hommikul oli mul nii suur rõõm, kui ma süüa pannes nägin, kuidas Aimar mu käe juurde tuli ja peaga pai nurus. Seni ma arvasin, et pigem Jussup harjub kiiremini (teda olen saanud mõned korrad teki sees isegi sülle võtta), seega üllatas Aimar mind vägagi positiiselt ja andis lootust, et ka tema üks hetk harjub meiega ära.

Mis ma olen sellest ajast õppinud, kui kiisud meil olnud on? Esiteks seda, et varjupaiga kassid võivad vajada meeletult aega harjumiseks. Olgugi, et need kassid pole olnud need nö puurikassid, aga nad kasvasid ikkagi hoiukodus, kus puudus laste lärm ja suurem sagimine (hoidjatädi oli pensionär). Tulek uude koju ja saada täiesti teistsugused elutingimused võib kassi päris korralikult raputada. Algselt ehmatas küll selline asi ära, aga ei kahetse üldse, et just varjupaiga kassid sai võetud.

Teiseks olen õppinud nii palju kasside käitumise (ja nende juures tehtava) kohta. Nende juures ei tohi teha ühtegi kiiremat liigutust. Hoiukodu tädi soovitusel olen hakanud lisaks niisama rääkimisele ka nendega näuguma ja nurruma (naljakas, aga see mõjub väga hästi, eriti Aimarile). Oskan natuke nende hoiakust juba lugeda, kas on õige moment pai teha või peaks lihtsalt mõnusal hääle toonil rääkima ja ootama, et nad leebuks (kehakeel reedab seda hästi). Olen isegi ära tajunud, mis soost inimesi nad mõlemad rohkem eelistavad (mina ja Mareli saame kassidega kõige paremini läbi).

Kolmandaks olen selle katsumuse abil saanud lastele palju selgemaks teha, miks on hea, kui kass (ja koer) ei saa poegi. Nüüd nad juba seletavad seda juba ka oma eakaaslastele ning on näha, et nad on asjast täiesti õigesti aru saanud.

Ma loodan südamest, et kui suvi käes, siis meil on kodus kassid, kes käivad juba toas ringi ja ei susise, urise ega põgene iga läheneva sammu peale. Kindlasti on nad juba nii tublid, et me saame neil lasta käia igas toas, kus nad tahavad ja ka natuke muru peal õues (mida nad praegu paratamatult ei saa). Ootan juba seda aega, kus ma peaks pahuralt kummalegi meelde tuletama, et mu selg ei ole tema voodi või et mu padja peal käib ainult minu pea!


Comments

  1. Meie varjupaigakass (kes näeb peaaegu täpselt välja nagu Jussup) lasi end esimest korda sõrmeotsaga puutuda peale 4 kuud alles. Kusjuures turvakodus kassi valimas käies oli küll tagasihoidlikum, aga lasi pai teha. Olimegi leppinud, et no las olla siis niisama kass. Nüüd trügib kogu aeg sülle, öösel magab lapse padja peal (lapsel on 2 patja, muidu oli ise ilma) ja on üldse sülekas.
    aega võtab, asja saab

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh julgustava kommentaari eest :)

      Delete
  2. Mina nt lugesin oma kahele Pesaleidja metslasele (kui nad kapi otsas peitsid ennast) lasteraamatuid, et nad mu hääle ja olemasoluga harjuksid ja et inimene ei tähenda halba :)

    ReplyDelete
  3. Mul läks ligi aasta, et varjupaiga kassi nö kodustada. Abi sain lõpuks kassipsühholoogilt. Tema soovitas läheneda nii (kõlab tobedalt, ma tean) et käpuli maas ja üritad peaga nühkida. Nii nagu kassid omavahl ka teevad. Tulemused tulid kiiresti. Nüüd kass ise tuleb peaga nühkima(nt istud tv ees või oled paar astet madalamal trepil või lihtsalt kükitad). Sülle ei roni siiani peaaegu kunagi (2 a möödas) aga tema peanühkimised on nii intensiivsed ja armsad, et vallutavad ka iga külalise südame. St kui diivanil paigal istud ja kassile sümpaatne oled, siis tuleb peaga ise togima ja nurruma. Nii et anna aega ja küll kodunevad.

    ReplyDelete

Post a Comment