Nüüd on see kõik hulga reaalsem!

Viimase nädala-kahe jooksul olen nii palju ultraks valmistumise koha pealt edasi liikunud! Selle kõigega on motivatsioon nii lakke läinud, et jookseks või hommikust õhtuni! Täpselt sama reaktsioon valdas mind siis, kui enne maratoni endale treeneri kavad sain. Mis siis seekord sellise motivatsioonitõusu kaasa tõi?
Esiteks muidugi see, et sai lõpuks tehtud see registreerimine ära. Kaalusin pikalt kahe jooksu vahel - Sillamäe ultra ja Haanja100. Esialgne eesmärk oli mõlemal 100km püüda, aga kummagi jooksu kasuks/kahjuks rääkisid mõned asjad. Lõpuks aitas mul otsustada Sillamäe jooksu korraldaja, kelle poole ma oma murega pöördusin.

Panen teile siia kirja mõned tema küsimused-vastused meie kirjavahetusest.  Need ehk aitavad otsustamisel ka sind (või siis aitavad paremini mõista, miks ma selle jooksu kasuks otsustasin). 

Miks on Sillamäe hea valik algajale jooksjale? 
"Kui pole kogenud ultrajooksja ja pole oma võimetes kindel, on selline veidi lühem ring turvalisem. Ei pea oma kraami kogu aeg kaasas tassima ega ka ootama, millal mingi ametlik joogipunkt tuleb. Toetus on kogu aeg käeulatuses. [---]  Kiirematele jooksjatele on see aga hea rada rekordite tegemiseks.[---] Teine põhjus on rada. Rada on lauge ja sile. [---] Lisaks on rada mere ääres ja kogu aeg on värske mereõhk. Samas, oleme siiski linnas ja ühendus muu maailmaga on tihe."

Kas ultrale jooksma tulekuks peaks kindel distants eelnevalt olema läbitud, et võiks üldse loota, et saadakse ultradistantsiga hakkama? 
"Korraldajate poolt mingeid piiranguid pole. Loodame igaühe oma mõistlikkusele. Kui läheb raskeks, saab ju iga hetk katkestada. Meditsiiniteenistus on meil alati kohal kui nii karmiks peaks minema." Lisan siia ise juurde ühe plussi - 100km läbimiseks pole piiranguid rohkem, kui 24h (Haanjas on 15h). 

Kolmandaks lisan ma siia ise selle, et ajaliselt on tõenäolisem, et Sillamäe jooksu ajal pole veel päris talv. Haanja puhul on seda ette tulnud eelnevatel aastatel. Talv teeks asja kordades raskemaks, kuigi eks see sügisene temperatuuri kõikumine on ka midagi uut ja huvitavat võistluse raames. 

Nende kolme punktiga sai minu poolt kõhklused maha surutud + aitas otsustada ka korraldaja üdini positiivne suhtumine üldse üritusse ja ultrajooksusse + üks artikkel, kus Rait Ratasepp ütleb, et Haanja100 on raskem, kui kahekordne ultratriatlon :) 

Mõned päevad peale seda, kui ma oma registreerimise ära tegin, sain ma kirja, kus tuli minu jaoks väga üllatuslik info. Treener Cris Poll, kellele ma olin ise tahtnud kirjutada juba päris pikalt, on nõus mulle ultra kava tegema. Kui ma seda kirja lugesin, siis ma hüppasin nagu varakevadine jänes :D :D Nüüd oli minu osa vaid treenerile ise kirjutada ja oma soovi kinnitada. Seda ma ka tegin! 

Hetkeseis on seega selline, et mul on olemas registreering konkreetselt võistlusele (ja sealjuures mitte 100km vaid 24h jooksule) ning ka treener, kes on ultras väga kodus (ning kelle kavade järgi järgmisest nädalast treenima hakkan)! Kui see veel motivatsiooni ei tõsta taevani, siis ma ei kujuta ette, mis tõstaks. 


3 comments:

  1. Väga tore, et treeneri leidsid! :) Loen huviga sinu ultrateekonnast, kuigi minu jaoks on maraton ka juba pikkkkk maa. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Treeneri saamine oli enda jaosks selline kivi turjalt viskamise moment.

      Maraton on jah pikk maa, kõigest natuke lühem kui ultra 😜

      Delete
    2. Ehh, ultra on maratonist pelgalt ühe sammu kaugusel...

      Delete