Paha siga, sada viga

No nii pikka blogipausi pole sada aastat juba olnud. Täpselt kaks nädalat. Ma ise ei saanud arugi, et nii kaua, aga kui siin puust ja punaselt nii väidab, siis vastu vaidlema ei hakka. Ega ma viimasel ajal väga matsu ei jaga nagunii, et mis päev meil juba on või kas on hommik, lõuna või õhtu. Lihtsalt niii kiire on.
Nagu ikka olen ma nii osavalt semestri lõppu kõik oma koolitööd suutnud jätta. Mis te arvate, mida ma siis oma vaba ajaga teen siin? Kirjutan mingeid analüüse ja lõputöö projekte jms asju, mis juhtme täiesti kokku ajavad. Näiteks pühapäeval kirjutasin ma reaalselt 12 tundi enamvähem jutti üht kodutööd, et see tähtajaliselt saadetud saaks. Õhtuks olin nagu lillkapsas.. Või õigemini aju oli, ma ise olin pigem kohuke :D

Kuidas see kõik trenne mõjutab? Üldpildis olen suutnud küll kavas püsida, aga eelmise nädalavahetuse pidin loovutama koolitööde nimel. Ei olnud midagi teha, sest ükski õppejõud ei aktsepteeri vabandust, et ma pean ultrajooksuks treenima ja valisin kodutöö kirjutamise asemel kahe tunnise jooksutrenni. Minu meelest täiesti adekvaatne vabandus, aga ilmselt mitte kõigi teiste jaoks.

Sellegi poolest olen oma päevakava nii palju sättinud, et enamasti saaks trennid tehtud. AGA nagu ikka.. kui veel kuidagi saab, siis tuleb midagi juurde keerata, et Maris omadega täiega mättas oleks. Niisiis juhtuski nii, et olen hetkel lastega üksi. Uhh...

Lapsed lasteks, nendega olen ma nagunii harjunud ise toimetama hommikul-õhtul ja muusikakoolis, aga KODU on harjunud meeskätt tunda saama. Seega õhtusel ajal, kus ma ehk võib olla kirjutaks koolitöid, pean ma nüüd maja kütma, loomadega tegelema ja ka süüa tegema (jah, ma olen see laisk ema, kes ajab tihti mehe õhtusööki tegema).

Sellest ka veel ei piisa, et "max-level" pinge peal oleks. Margus, kes oli (üllatuslikult) juba ligi 3 nädalat terve olnud, leidis jälle nohu pisiku. Täna hommikul oli juba selline lähme lasteaeda - ei lähe lasteaeda kaalumine, aga rongaemast mina ikka ajasin lasteaeda enda süda verd jooksmas, sest tegelikult polnud ta ju 100% terve.

Nii ma siin istun. Koolitöö nina ees lahti ja jutt ei jookse. Mida ma analüüsin, kui ma loen ainuüksi enda mõtteidki sellise näoga nagu oleks kirjas midagi tuumafüüsika laadset. Välja hinge tõmbama ka ei saa, sest pole kellegagi lapsi jätta ja arvutist eemale väga ka ei taha minna, sest pinge ajab sööma.

Lohutan end teadmisega, et kõigest 11 päeva veel, siis on kiire aeg läbi. Siis normaliseerub kõik ja ma saan vana rahu ise olla. Närvid on mul nagunii selleks ajaks viimse rakuni ära põlenud ja need, mis pole ära kärsatatud, on kogu läbi elatud tsirkusest nurgas ja irvitavad oma hullunud pilguga.

Täpselt nii hästi mul praegu lähebki :D 
Seega, kõik on veel ok! Aga ärge mind siis enne järgmist kaht nädalat väga siia tagasi oodake :D

PS! Treeningkavaga trenni teha on ikka hulga parem, kui oma peaga. Eriti, kui niigi palju peaga mõtlemist on.


4 comments:

  1. Appikene, see gif. :D :D :D :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga näed, lõpus ikka tõuseb püsti :D :D

      Delete
  2. Ehhee, isegi õppejõud, kes ise ultraks valmistub (mina), ei võtaks seda vabandust kuulda! :D

    ReplyDelete