Äratuskell

Maikuu algas. Hakkasin lugema, kui palju nüüd mul aega ultrajooksuni on... Mul kergelt vajus lõug maani, sest vähem kui viis kuud on jooksuni!!! Kuhu see aeg nüüd kadus? Kogu aeg on olnud justkui aega küll, aga nüüd siis niimoodi, lataki vastu nägu, saada teadmine, et tegelikult pole aega enam peaaegu üldse...
Elu on lihtsalt nii kiire olnud, et ei pane üldse tähelegi, kui nädal või teine möödub. Minu meelest oli alles eile septembrikuu ja kool algas, mitte ei hakka vaikselt juba otsi kokku tõmbama. Sama kiiresti möödub ka aeg, mida ma peaks kasutama trenni tegemiseks.

Aprill pani ikka korralikult jalaga pehmesse kohta minu plaanide suhtes. Esiteks oli mul koolitööde ja tööasjade suhtes väga kiire kuu. Teiseks suutsin ma haigeks jääda ja kolmandaks mõjutasid mu tegemisi tugevalt faktorid, millest ma siinkohal avalikult ei räägi. Seega jäi mul ära päris mitu trenni, mida ma oleks pidanud tegema.

Kuigi mul on suhteliselt adekvaatsed põhjused, miks mul trennid on ära jäänud, siis ütlemata nõme tunne on treenerile seda tunnistada... Nagu väike hädapätakas, kelle kooli töö on koera poolt ära söödud (sest ilmselgelt tunduvad kõik vabandused justkui taevast välja võlutud). Ma lihtsalt olen selline magnet, et kui juba kiiva hakkab kiskuma millegagi, siis tuleb lademetes seda samust mulle kaela.

Õnneks nüüdseks olen ma terve, kool saab selle nädalaga ka peaaegu lõpu selleks kevadeks ja kolmanda punktiga üritame jõuda kuhugi, et see enam mu treeninguid nii väga ei mõjutaks. Vähemalt nii  kaugele, et suudan jälle paremini oma vabas ajas planeerida (see tähendab seda, et suudan oma trennid enamvähem tunni täpsusega nädalasse ära paigutada ja seejärel hoida varbaid ja pöidlaid sõlmes, et keegi haigeks ei jääks või mõnda plaanivälist asja vahele ei tuleks).


Aga ikkagi... 4 kuud ja 21 päeva... See on peaaegu nagu homme ju! Ma hetkel tunnen, et ma pole üldse vormis. Kindlasti mitte nii heas vormis, kui sügisel maratoni joostes. Jah, ma jaksan joosta pikka maad, aga aeg selle juures on masendavalt aeglane. Niimoodi ei saa ma isegi 100km joostud selle 24 tunniga. Paanika-jaanika on külas, nagu aru saate :D

Ühesõnaga ma hakkan nüüd jälle vähe tihedamini siin sõna võtma, et rohkem end jälle jooksuteemas hoida. Kindlasti hakkan ka Instasse story´sid edusammudest tegema ja facebook´is olen nagunii kogu aeg aktiivne olnud :D

PS! Toon teile paar näidet ka, kuidas kiired ajad on mu ajule mõjunud.

Esimene arusaamine, et midagi on valesti, oli siis, kui ma ei saanud aru, miks mu õelaps ei taha minuga lasteaiast koju kaasa tulla :D

Teine oli täna, kui hakkasin enne koju minekut Margusele enda botaseid jalga ajama...



No comments:

Post a Comment