Elas kord...

Täna saab mu blogi 5-aastaseks. Kuna selle aja jooksul on siit lugejaid läbi käinud erinevaid ja nad on ka jõudnud siia eri aegadel, siis meenutuseks lühidalt (või mitte nii väga) selle tüdruku lugu, kes elab minu hinges ja kes on nende näppude taga, kes neid ridu siia kirja paneb :)

1995a
Elas kord üks tüdruk. Vaikne, tagasihoidlik ja viisakas. Koolis ei pruukinud arugi saada, et ta üldse seal on, kui mõningased vahetunnis tehtud kilked välja arvata. Ka välimuse poolest ei olnud ta kuidagi silmatorkav. Suuruse poolest oli ta isegi klassis pisemate killast kuni teatud vanuseni.

2004a
Pubeka ikka jõudes selle tüdrukuga muutus midagi. Muutus nii palju olemuses ja välimuses. Ta seadis endale piirid, millest üle ta astuda ei saa ega tohigi enda välimuse tõttu. Väljapoole jättis ta kohati vägagi enesekindla tüdruku mulje, aga sees oli plika, kelle enamus mõtteid algas lausega "ma pean nii tegema/ma ei tohi nii teha/ma ei tohi seda kanda/ma ei tohi nii öelda" jne, sest ma olen ülekaaluline...
2005a
Mingis kummalises universumis olid tal kõik asjad seotud tema välimusega. Olgugi, et ta ei vihanud kogu selle olukorra juures oma keha peaaegu kordagi, siis oli ta võtnud endale mõttemalli, et tema "roll" on olla see ülekaaluline seltskonnas ja ta täitis seda rolli ütlemata hästi. Ta allus enda loodud käitumisraamistikule, mis tundus olevat kui ühiskonna nõue sellise välimusega tüdrukutele.

2007a
Kogu selle näilise rahulolu ja loodud keeldude-käskude maailmas üritas ta KORDUVALT saada normkaalu, sest siis on asjad kindlasti teisiti. Siis ta saab ja võib... Siis sobib kanda üht või teist... Siis on ta arvamusel rohkem kaalu... Kuid kaalulangetus vaid numbri või välimuse pärast ei vii sihile. Mitte jäädavate tulemustega.

2009a (juba Marelit oodates)
Üks hetk sai ta oma kaalu 69kg peale. Juba fakt, et see päev on tal meeles kui eilne päev, annab aimu kui suur saavutus see tema jaoks oli tol momendil. Kuidas ta läks seda uudist teatama oma tolleaegsele sõbrannale. Kuidas ta vaatas peeglisse ja tundis, et ta on saavutanud midagi nii suurt!

2011a
Sellele muidugi järgnes enda loodud maailmapildi kokkukukkumine, vähemalt mingiks perioodiks. Suure kaalukaotusega ei kaasnenud kõike seda, mida see tüdruk oli peas ootanud ja lootnud. Kuigi sisemus karjus, et sa oled ilus ja täpselt selline, nagu sa tahtsid olla ja rohkemgi, siis ta nägi, et välismaailma jaoks oli ta jätkuvalt see "ülekaaluline sõber". Selline laks vastu vahtimist ajas sööma ning sealt võib lugeda alguse saanuks ka selle tüdruku mitte nii sõbralikke suhteid söögi ja toitumisega üldiselt.

Aeg möödus. Sõbrad vahetusid. Välimusel polnud tegelikkuses enam üldse nii suurt osakaalu, kuid see tüdruk seda ei mõistnud. Igal hommikul ärkas ta ikka üles teadmisega, et tal on raamistik, millest ta ei tohi oma välimuse tõttu välja astuda (sest isegi selle kokkukukkumise järel ei tulnud asemele teist mõttelaadi, millega elada). Igal õhtul läks ta magama mõttega, et HOMME ma hakkan kaalust alla võtma.

Vahepeal jõudis aeg lennata ja minna mitmeid aastaid enne, kui tuli esimene selline tõeline saavutus. 40kg 9 kuuga. See oli esimene kord, kus ta tunnetas kui hea tunde tekitab see seesmiselt (lisaks ka välismaailma meeletu kiitmine). Kui kerge on olla. Olgugi, et sellega kaasnes meeletu juustekaotus ja toitainete varud olid ilmselgelt totaalselt miinuses. Seda mitte näljutamisest, vaid samaaegsest imetamisest.

Aga tuli uus rasedus ja uued kilod. Seekord ei olnud see kaalulangetus nii kerge: Ka esimese rasedusega oli kaalulangetus imetamisaegsete lapsega seotud probleemide tagajärg, mitte esmane eesmärk. Siis PIDI teisiti sööma, sest lapsel oli nii vaja. Seekord ei olnud ja ega siis seda ka ei juhtunud. Lisaks elu kahe lapsega ja nende kõrvalt õppimine ei olnud mee lakkumine. Sellest ajast sai ilmselt alguse ka meeletu stressisöömine (ja toitumishäire), mis on oma osa mänginud järgnevate aastate mõõnaperioodidel.
2012a
Kui teine laps oli mõned aastad vanad, siis tuli nüüdseks juba naiseks sirgunud tüdruk mõttele, et kui söögiga ei saa, siis saab trenniga. Ta otsustas alustada kõndimisega. Ta luges samme ja üritas oma 10 000 täis saada igapäevaselt. Millestki muust ei julgenud ta oma 100+ kaalu juures unistadagi. Suunates suurema tähelepanu söömiselt trennile, hakkasid ülivaikselt selle naise peas toimuma muudatused.
2013a Elu esimene jooksuvõistlus 
Ta hakkas aru saama, et number ei ole kõige olulisem. Kaalunumbriga koos ei kaasne mingeid ühiskondlike raame, kuhu sa pead end suruma. Lisaks lõpptulemusele on tähtis ka kogu teekond, sest teekonnal me võime avastada, et otse "sõitmise" asemel me tahamegi keerata paremale, vasakule või kasvõi ringi peale teha. Unistuste sihtpunkt ei pruugi enam olla see, mis algselt oli!

2016a 
Kui kõndimisest sai jooksmine, leidis see naine tegevuse, mis ei käinud mineviku-minaga üldse kokku. Ta oli harjunud et, ta oli see suur ja matsakas, kes ei jaksanud ega suutnud. Nüüd järskus suutis ta enam, kui ta unes oleks unistanud... 5km.... 10km... 15km...21,1km... 42,2km!!! Ta oli leidnud selle "miski", mis võis olla nii raske ja samas anda tiivad. Anda vabaduse hingele, mis oli justkui haamri all kogu selle "ma pean kaalust alla saama" mõttemaailmas.

2017a
Kogu selle treenimise perioodi ajal ta uuris, luges ja analüüsis. Kaalunumbrist sai vaid üks näitaja kaalul, mitte elu tähtsaim eesmärk. Peegelpilt muutus järjest armsamaks. Mõiste "tervislik" sai hoopis uue tähenduse! Jooks sai järjest rohkem omaks tegevuseks. Välja hakkas tulema see isiksus, keda see naine oli terve oma lapsepõlve alla surunud, sest paksudele nii ei sobinud tema maailmas. 

foto:Kristina Kooser
Siia blogisse on jõudud kirja sellest teekonnast 5 aastat! Selle viie aastaga on see naine ehk mina jõudnud nii kaugele, et kaalunumber ei ole absoluutselt tabu. Samuti ei ole seda venitusarmid, söömahood, mõõnaperioond kaalulangetuses või trennis. See on kõik selle teekonna osa, mida ma tahan käia ja teiega jagada! Eneseväljendus kirjalikult ega ka suuliselt ei nõua sellist pingutust, nagu see oli 10 aastat tagasi. Ilmsel võib öelda isegi, et viimastel aastatel olen jutustanud kõik oma vaikitud aastad tagant järgi ära :D


Kuigi eesmärk, mis sai siia kirjutama tulles püstitatud, pole saavutatud (ja enam ei olegi see üldse siht, mida püüda), olen ma selle ajaga NIIIIIIII palju õppinud! Olen saanud uusi tuttavaid, toetajaid, sõpru. Olen saanud ka kibedamaid õppetunde, kuid need on mind ainult harinud.


Ma ei tea, kas selles blogis tuleb postitusi veel aasta, kaks või kakskümmend. Eks seda näita aeg, aga ma tean, et minu pesal jääb alatiseks väga oluline roll minu teekonnal. Ma saan alati aitäh öelda kõigile, kes on siin hea sõnaga mind toetanud ja motiveerinud, kui seda on vaja. Ka nendele, kes vajalikel momentidel konstruktiivset kriitikat on jaganud.

2018 mai 
See postitus on juba niigi pikaks veninud, seega küsimustiku loosimiste kohta teen eraldi postituse koos küsimustiku tulemustega. Aitäh kõigile, kes arvamust avaldasid!

2 comments:

  1. Sa oled jõudnud väga kaugele ja õiged sõbrad on need, kes ei lähe minema. Ise olen mõelnud väga palju sellele, kui kerge on inimestel teiste keha kommenteerida. Nad aga ei tea, miks inimene selline on. Alati ei ole asi selles, et inimene ei viitsi end liigutada ja õgib rämpsu. Mina nt tunnen end pahasti, kuna on tulnud kõht ette, nagu oleksin rase, kintsud läinud nii paksuks, et kõndides hõõruvad ja tänu sellele ei kanna ma enam kleite ja seelikuid. Püksid jalga, et oleks mugavam liikuda. Püksteks aga dressid ja retuusid, kuna ainult need tunduvad jalas mugavalt. Jälgin toitumist aga kuna on olnud väga pingeline, siis see stress ja vähene liikumine on muutnud minu välimust. Üritan end saada tagasi vormi aga see on nii raske, kui käid ülikoolis, tegeled kolme väikse lapse ja majapidamisega, siis seda vaba aega on raske leida. Kooliga sõdimine, kuna lapsi kiusatakse ja keegi ei taha aidata. Nii ongi kogu minu jaksamine kuskile kadunud ja enesetunne kehv, kuna ei ole suutnud käia pikalt jooksmas. Jooksmine on see, mis annab energiat ja kui nüüd ei ole enam seda enda aega, siis tundub, nagu oleksin tupikus ja otsin väljapääsu, mida ei suuda leida.
    Huvitav ongi see, et ma elasin maiustuste vabalt aasta ja kui tulid koolis eksamid ja samal ajal pidid ka jamama laste kooliga, ei suutnud ma enam ilma kommide ja shokolaadita olla. Tundsin, et ma lihtsalt ei suuda lõõgastuda. Nii võis minna mõni päev nii, et sõin liitri jäätist ja peale seda suutsin inimestega rahulikult suhelda. Ma olin nii pinges, et iga vale ütlus ja ma nö purskan tuld. Nüüd algas siis suvevaheaeg. Selle 1,5 nädala jooksul ei ole ma kordagi jooksnud, kuna üks lastest oli nädala kõrges palavikus ja väikest last sa palavikuga üksi koju ei jäta. Lisaks olen astmaatik ja see õietolm oli meeletu, isegi õues jalutamine oli raskendatud. Plaanid olid ilusad aga alati kõik ei lähe nii, nagu plaanid. Nüüd siis loodan, et ilmad lubavad mul naasta peagi jooksma ja saan ehk täita enda suure unistuse ja see või järgmine aasta läbida esimene poolmaraton.
    Sulle aga soovin edu ja kirjuta blogisse ka muud juttu, kui ainult jooksmisest. On huvitav lugeda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh pika tagasiside eest.

      Loodan, et teil läheb olukord paremaks. Paljuski saan sinuga samastuda (see magusasoov stressirikkal perioodil on ikka eriti jube asi, eks!) ja mõistan igati su frustratsiooni. Suvel vast saavad närvid veidike puhata ja ehk saab ka jooksurütmi uuesti sisse! Hästi kummaline on see, kuidas me teame, et jooks vabastab ja rahustab, aga pingelisel ajal on täielik blokk ees selle suhtes, mis aitab vaid pigem otsime leevendust sellest, mis ainult surub tundeid alla.

      Delete