Lapsed õpivad me tegudest, mitte sõnadest

Vahel imestame, miks küll lapsed ei kuula, mis neile räägitakse?!?! Nad ei korista enda järelt asju ära. Nad ei lähe õigest kohast üle tee. Nad ei söö tervislikku toitu. Imestame selle üle pannes tassi kapile,mitte kraanikaussi (sest me ise ju teame, et paneme varsti selle õigesse kohta), lähme valest kohast üle tee (sest ühtegi autot ei tule ju nagunii) ja ostame söögiks putkast kiirelt ühe hamburgeri (sest nii kiire on ja ei jõua korralikku sööki süüa). Ja jätkuvalt imestame, miks küll need lapsed ei tee nii, nagu me räägime?!?!

Levinud on usklike algetega ütlus: "käige minu sõnade, mitte tegude järgi". Teoreetiliselt on sellel elujuhendil alust küll. Tegusid tehes võime me teha vigu, mida teistel teha ei soovita. Kahjuks on isegi täiskasvanutel puhul rohkem kui kindel, et peaaegu igaüks tahab oma vigadest õppida, mitte teiste targutamist kuulata ja nende järgi elada. Lastega on sama. 

Oma peaaegu 10 aastasest "emakarjäärist" olen ma õppinud selles valdkonnas nii mõndagi. Näiteks kodused reeglid. Kui sa ise oled kergelt segasummasuvila ja ei pea korrast nii palju lugu, kui pedantne koristaja, siis pole mõtet ka lastelt nõuda, et nad seda teeks (sest tarkades artiklites on ju kirjas, et lapsed peavad oskama enda järelt koristada jne). Nad lihtsalt ei hakka peale igat õues käimist jalanõusid ritta panema, sest sa ütled, et see on reegel.  Enne, kui hakkad reeglit üldse üle huulte laskma, viska pilk peale, kas su enda jalanõud on ikka nii pandud, nagu sa lastel nõuad. 

Lastele ei hakka meeldima mingi huvitegevus ainult seetõttu, et vanem leiab, et see on üks igati äge ja kasulik asi, millega tegeleda. Jah, laps võib seal trennis/ringis käia, aga see ei tähenda, et ta ise seda 100% naudiks. Enamasti lõppevad sellistes ringides käimised kiiresti või käiakse neis vastu tahtmist ema/isa meeleheaks. Samas kui lapsed kasvavad üles keskkonnas, kus trennis käimine on vanemate igapäevase elu osa, siis hakkavad enamus sellises keskkonnas kasvanud lapsi mingi spordialaga tegelema. Või vaatame näiteks kui palju on muusikutel pilli mängivaid lapsi. Ilmselgelt ei ole seal olnud ainult sõnaline mõjutamine. 

Omast kogemusest võin lisada teadmise, et mida kauem on lapsed kasvanud mingi käitumismustri esinemise keskkonnas, sest raskem on seda mustrit muuta. Üleöö koristusfriigiks hakkamisest ei ole kasu, kui seni on toimitud teisiti. Sama kehtib kõige muu muutmisega. Mul läks paar aastat enne, kui lapsed hakkasid ISE huvi tundma sportimise vastu. Seni oli olnud pidev minupoolne utsitamine, aga nüüd on pidevalt vastupidine olukord ja Marek ise ajab mind välja, kui trenni pole paar päeva teha saanud. 

Tegude ja sõnade seose suhtes saab välja tuua ka fakti, et lapsed loevad su käitumisest niii hästi välja, kui su sõnad ei maksa midagi. "Kui sa oma kodutööd ära ei tee, siis sina meiega kinno kaasa ei saa!" Miks öelda ähvardusi, mida sa ellu nagunii ei vii?! Võib olla korra või kaks see mõjub, aga kui sa ise oma käitumisega näitad, et laps tuleb kaasa nagunii, siis miks ta peaks su korraldust täitma?? Sest sa oled lapsevanem? 

Tegelikult me avaldame oma tegemiste või tegemata jätmistega rohkem mõju, kui me arvata oskame.  Meie söömistavad, olukorra lahendamisviis, reageerimine õnnetusele, suhtumine inimestesse ja suhtlemine üleüldiselt jne on need, mille järgi lapsed õpivad. Mitte sõnadest! 

PS! Muidugi on olukordi, kus lapsed käituvad vastupidiselt nii meie sõnadele kui ka tegudele, AGA siis on  seal taga mingi konkreetne põhjus.    

PS2! Kirjutan sellest, sest oleme Marekuga sel teemal viimasel ajal palju jutustanud ja muidugi olen näinud tagant järgi mitmeid kivisid oma kapsamaal, mille suhtes üritan end parandada.

PS3! Leidsin lõpetuseks jube hea pildi siia. Mõelge, kui paljud neist asjadest on seotud peamiselt meie tegutsemise ja millised meie sõnadega.
allikas

Comments

  1. Mina olen meie peres ainus, keda vist tolmurullid, saiapuru laual ja segamini laste tuba häirib. Täna mulle siis ûks lastest ütles, et meie ei oska nii ilusti koristada, kui sina ja on parem, kui sina koristad. Ma siis küsisin kohe, et kuidas te koristama õpite, kui te ei korista? Enam ei vastatud midagi. Olen ise tähele pannud, et lapsed nt toitudes käitubad nagu isa. Kui mannapuder on liiga vedel või paks, siis krimpsutatakse nina ja virisetakse. Mees mul nt ei söö jahtunud putru. Puder peab olema piisava paksusega ja kuum. Eks see tuleb sellest, et kuidas neil kodus toitumisharjumused olid. Ei ole ma selle 13 koos elatud aastaga teda veel nii palju “koolitada” ja ega enam ei jaksa ka. Olen lihtsalt öelnud, et ära virise laste toitumise kallal, kui ise neile eeskuju ei näita. Mina võin öelda, et söön tervislikult ja kui midagi maiustan, siis jagan seda ka kastega. Mees aga maiustab laste ees ja leiab alati põhjuse, miks lapsed ei peaks seda saama. See aga on tulnud sellest, et kui mees vanematega elas, siis kõik filmiõhtud olid nii, et lapsed magama ja ema ja isa siis jõid veini ja maiustasid kõige hea ja paremaga. Kui keegi lastest julges kommenteerida või kûsis midagi maitsta, sai kohe õiendada või rihma. Õnneks vägivalda meil kodus pole ja koju ei osta enam midagi sellist, mida mees saaks laste ees maiustada. Poes käigud on minu “kohustused” ja siis on hea vaadata, mida koju ostan.
    Kãitumisega on nii, et väga palju oleneb lapse iseloomust. Meie lastele õpetame turvalist liiklemist rattaga ja jalgsi. Kui aga on koos mõnega, kellele pole turvalisus tähtis, siis tihti tehakse tema järgi, kuna muidu kiustakse. Kui laps ei ole piisavalt tugev, et öelda vastu ja jääda kindlaks, siis läheb kaasa lollustega. Laps teab, et see on vale aga ei julge öelda ei.

    ReplyDelete

Post a Comment