Lobapostitus (kooli teemadel)

Täna tuli tuju teha üks lobapostitus. Ehk siis kõigest ja mitte millestki. Mu blogi küsimustikust (mida saad täita jätkuvalt SIIA sinisele tekstile vajutades) selgus, et päris paljudele meeldib selline randomtekst, seega laseme siis keelepaelad valla. Seekord püsin küll enamasti hariduse (ehk õppimise ja mu tööga seotud asjade) teemadel.

Lastele on kooliaasta läbi saanud. Meie kool (või õigemini terve vald) oli üks vähestest, kes olid veel selle vana süsteemi peal vaheaegade koha pealt ja saime juba 5.ndal tunnistused kätte anda. Järgmine aasta seda luksust enam pole. Olgu kuidas on, on aga minu meelest vana vaheaegade süsteem oli parem. Eriti, kui ilm mängib sellise "õnnetuse" kätte ja sul on terve maikuu täielik suvi. Kus see suvi nüüd on, ahh?!?!

Läksin juba teemast välja :D Kooli koha pealt läks lastel see aasta väga hästi! Eriti rahul olen ma Marekuga, sest tal on olnud ju ka väga halbu kooliaastaid, aga praeguseks võib öelda, et tal on kõik täpselt nii, nagu ühel peaaegu 10-aastasel poisil peaks olema. Mareli on alati olnud seltsiv ja omade kiiksudega (kes meist poleks, eks), aga sai samuti oma esimese kooliaastaga hakkama. Tunnistusel olid mõlemal ainult viied. Seda nii tava- kui muusikakoolis.

Muusikakooli koha pealt on mul NIIIIIII hea meel, et lapsed sinna minna tahtsid. Kuigi Marekul vahepeal nädal-kaks (sellel väsitaval kevadel ikka) oli perioodi, kus ta väga ei tahtnud solfi minna, siis üldiselt on sinna minek rõõmuga. Selle trotsi põhjuseid võis otsida pigem sellest, et oli väsinud ja kell 17.20 hakata veel õppima asja, mis pole kõige lihtsam, oli liig. Aga nüüd aasta läbi, suvelood käes ja saab ainult niisama pilli tinistada ilma igasuguse solfita :D

1.klassi ansambel 
Minul endal on ka õppeaasta läbi. Neli ainet oli sel semestril ja kõik said ilusti tehtud. Selle semestriga said tehtud ka viimased eksamid. Loodetavasti mu elu viimased eksamid. Loota ju võib, et ma enam nii loll pole, et uuesti kuhugi kooli lähen, aga pead anda ei saa. Kes mind hullukest teab... 

Ametialaselt õppeaasta veel läbi pole (ametlikult lõppeb see ju augustis), aga lapsi koolis enam pole. Minu jaoks oli see õppeaasta väga uudne, sest mul pole enne olnud sellist klassi ja lausa nelja lapsega. Kogemuse poolest oli see väga arendav nii teoorias kui praktiliselt. Põhimõtteliselt võib öelda, et iga õppetund andis lisaks lastele ka minule teadmisi (mitte küll ainealaseid, aga õpetusalaseid).

Kuigi ma armastan oma tööd ja oma klassi lapsi varsti juba sama palju kui päris enda lapsi, siis vahel ikka mõtlen, kas klassi ees on minu kõige õigem koht. Oma kabinetis töö üksühele või väikse grupiga kindlates valdkondades tundub veidi ahvatlevam. Eriti, kui viimase kuu jooksul on neid pakkumisi tulnud kohe päris mitu ja üldsegi mitte halbadel tingimustel.

Mis te teeks minu asemel??? Tean, et  näiteks Riin (üks mu tark koolikaaslane, keda ma pidevalt pommitan küsimustega, kui milleski eripedagoogilises kinnitust tahan) ütleks siinkohal kohe, et tema ei mõtleks hetke vist ka, kui saaks lasteaeda eripedagoogiks minna :D See ongi ta amet kusjuures ja kiidab seda nii palju, et juba sellepärast tahaks ära proovida, kuidas seal olla oleks :) Aga mina ikka mõtlen "oma" lastele ja kas on praegu just see õige hetk nad "maha jätta".

Lisaks on veel omad mõttekohad töö suhtes, millest siin pikemalt ei saa kirjutada, aga ilmselt on need asjad, millest ma mõtlen terve suve. Nii et ei ole siin midagi töövaba perioodi oodata. Ametlikult hakkab mu puhkus muidu 18. juunil. Siis peaks hakkama ka aktiivsem lõputöö kirjutamise periood. Nii et puhkuse koha pealt on selline nokk kinni-saba lahti olukord see aasta. Aga lohutan end, et kui olen suvel tubli ja järgmine õppeaasta ka, siis saan 2019 kevadel oma paberi kätte ja saan täiel rinnal puhata.

Oi, suutsingi terve postituse enamvähem ühe teema peal püsida. Nagu öeldud - olen õppeaastaga omajagu arenenud :D


Comments

  1. Võin Sulle omaltpoolt edaspidiseks nõu anda, et kui laps ei taha solfi, pillitundi või muusikalukku minna, siis sunni vahetevahel takka! Nad tänavad sind! Aastatega läheb see aina raskemaks, aga usun, et su lapsed saavad hakkama, nad on väga tublid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan ise ka, et natuke on vaja vahel sundida, sest üldpildis tuleb see kasuks kui esimeste raskustega alla anda ja asi nurka visata :)

      Delete
  2. Meil pilli harjutamisel 9-aastase poisiga töötab see, et ütlen: "Ära siis harjuta! Ega sa minu jaoks ei harjuta! Mine tundi ilma harjutamata ja ütle õpetajale, et sa ei viitsinud!" Ja see enamasti töötab.

    Pikemas plaanis solfiga oli minu enda jaoks 5.klassi keskel see tunne, et enam ei viitsi... siis isa ütles, et: "Käi see aasta veel lõpuni ja siis jäta pooleli kui tahad!" No ja kui 5.klassi juba lõpuni käisin, oli kõigest 2 aastat veel ning loomulikult lõpetasin ära :)

    Aga eks kõigi asjadega on parim ka lapsevanema eeskuju. Näiteks kui ise kodus pilli mängin, siis kohe kisuvad teised ka oma pillid välja, et harjutada.

    Solfile tuleb loomulikult kasuks, kui tund ei ole õhtul liiga hilja ja sinna saab näiteks otse koolist minna, mitte ei ole vahepeal puhkepausi kodus... kust ei viitsi enam tagasi minna ;)

    ReplyDelete
  3. Riin naudib endiselt väga lasteaias töötamist, aga vaikselt sihib juba edasi. Rahutu hing. Õnneks saab seda rahutust perenõustamisega veidi leevendada 😊

    Ehk sul ka on uudishimu teada saada, kuidas asjad mujal käivad. Meie ala on ju nii lai. Tark ei torma 😉

    ReplyDelete

Post a Comment