Rapla Selveri Suurjooks 2018

Ma juba ootan,et mul puhkus hakkaks. Siis ma jõuan ilmselt ka siia asjadest kirjutama siis, kui nad on värskelt toimunud, mitte nädal aega hiljem, nagu Rapla jooksuga on juhtunud. Kuid kuna see siiski oli selle hooaja esimene võistlus, siis kirja panemata oleks ka patt jätta.
Kuigi ma olen jooksnud praegu väga regulaarselt ja paneks endale hindeks "neli" kava järgi treenimise koha pealt, siis ei tundnud ma enne jooksu end üldse enesekindlalt. Kunagi talvel ju lootsin, et Raplas tuleb uus rekord see aasta ja mida lähemale sellele jooksule jõudsin, seda vähem see lootus õhus püsis. Seega päev enne jooksu ma isegi ei lootnud saada aega alla tunni ega ka alla tunni ja 5 minuti, rääkimata rekordi tegemisest. 

Jooksu hommikul oli väga uimane olla. Olin eelmisel päeval kõvasti kive õues tassinud ja jalalihased olid megahaiged. Just reied. Nagu neid üldse pole jooksuks vaja eks. Kuna mul mingeid suuri lootuseid jooksule polnud ja läksin starti vaid läbimise mõttega, siis väga see mind ei morjendanud. Püüdsin natuke masseerida ja lootsin, et väike soojendus aitab ehk olukorda parandada. 

Üle pika aja sõin isegi putru hommikuks. Kohe oli näha, et pole ammu teinud - tuli teine kahtlaselt vedel välja. Sõin ja mõtlesin, et miks ma küll pudrust nii võõrandunud olen. Peaks seda asja parandama. Priit tahtis veel hommikul tööd tegema hakata, aga ma vaatasin teda nagu pidalitõbist. EI mingit tööd. Lapsed vanaema juurde ja ise Raplasse. 

Kohale jõudes käisime ostsime poest süüa, sest Priidul oli kõht megatühi ja mõtlesin isegi, et hommikusöögist oli liiga palju aega möödas, et vaid banaani toel starti minna. Ostsin endale šokolaadijäätise :D Hästi toitev eks. Ühe nije pudingu võtsin ka. 

Praeguseks on võistlustel käimisel üks väga suur pluss juurde tulnud - igal nurgal on vastas sul mõni tuttav, kes on just tänu jooksule su ellu tee leidnud. Räägid ühe, teise ja kolmandaga ja saad aru, et oled täiesti õiges kohas õigete inimestega. Jooksjatel on mingi ühine aura, mis lihtsalt on nii mõnus! 

Enne jooksu tegime kõik koos väikse soojenduse ja stardipauk tuli jutustamise taustal nii ootamatult, et ma ei saanud arugi, et kas see nüüd oli meie start või alles nö eliidi oma. Oli ikka meie oma ja pidime oma jutuvada katkestama ja "tööd" tegema hakkama. 

Strateegia oli jooksuks olemas - läbi rada ja jää elama. Esimese kilomeetri aeg tuli sellest olenemata ootamatult hea (5:40 min/km). Võrreldes eelmiste aastate esimeste kilomeetritega polnud see mingi number, aga arvestades mu praegust vormi (loe:kaalu) ja enesetunnet, mis mul peal oli peale selle kilomeetri läbimist, olin väga positiivselt üllatunud. Juba korraks mõtlesin, et äkki peaks nüüd ikka pingutama rekordi nimel. 

Teine ja kolmas kilomeeter läksid ka tempokalt (küll, mitte nii kiiresti), aga enesetunne hakkas langema. Esimesse joogipunkti jõudes mõtlesin, et lähen oma algse strateegia juurde tagasi - läbin raja ajalise eesmärgita. 

Kuskil viienda-kuuenda kilomeetri peal vajus kuidagi tempo ära. Jõudsin korraks mõelda, et las ta siis läheb seekord nii. AGA siis tuli mu tagant üks neiu. Ütles:"ma tean, et see on sigaraske, aga me teeme selle ära!" Teate, mulle pole keegi niimoodi seni jooksurajal kõrvale hüpanud ja ergutanud. Olgu, on neid möödujaid olnud, kes kuidagi utsitavad ja ergutavad, aga seekord oli kuidagi teisiti. Kulgesime kõrvuti kuni viimase kilomeetrini. Kord üks vedamas, siis teine. Tundsin kuidas mu energia tagasi tuli. Jalad polnud väsinud ja ma teadsin, et ma jõuaks kiiremini edasi minna. 

Üheksanda kilomeetril ütles kaaslane, et teen ikka ulmetempot tema jaoks, aga ta püüab sabas püsida. Rääkisime natuke oma jooksutaustast ka tähelepanu hajutamiseks. 9.km täitumise märgi juures ta ütles:"mine, sa jaksad palju rohkem!" Kuigi väga halb tunne oli teda maha jätta, siis tõesti. Ma olin taastanud nende koos joostud kilomeetritega nii palju energiat, et ma lihtsalt paningi minema. 

Viimane kilomeeter tuli ajaga 5:28 min/km. Lõpetades oli pulss laes, aga kogu selle kilomeetri mõtlesin, et ma jaksan joosta! Peale läbitud üheksat kilomeetrit ma suutsin tõsta oma kiirust üle 1 min kilomeetri kohta ja läbida seda hea enesetundega! 


Lõpuaeg sai kella peal kirja 1:02:39, neto aeg mõned sekundid vähem. Rekordist jäi lahutama päris mitu minutit, aga sellegi poolest andis see jooks nii palju motivatsiooni. Mu keskmine tempo oli 6:20 min/km, keskmine pulss oli 170, mis on mu lühimaa võistluste kohta ikka madalavõitu. Ma ei oodanud iga kilomeetri täitumist, vaid nautisin jooksu (eriti seda koos kaaslasega joostud maad). Kuigi rekordit ei tulnud, siis see oli väga hea jooks! 

No comments:

Post a Comment