Kas sina oled õnnelik?

Insta story'des jooksis ette mulle selline lihtne küsimus - kas sa oled õnnelik? Vastuse variante oli vaid kaks. Kas jah või ei. Ei mingit võimalust täiendada vastust selle suure AGAga. Ausalt öeldes jäin ma vastamisega nii jänni, et ei jõudnud sinna vastust panna enne kui juba uus story ette tuli. Samuti ei jõudnud ma ka oma peas vastuseni.

Miks küll? Ma ei saa öelda, et ma oleks õnnetu või et mu elu oleks kuidagi halb. Mu elus on väga palju, mille eest tänulik olla ja mis mind rõõmustab. Mis paneb mu silmad särama ja positiivse ohkega tagant järgi mõtlema.

Samas olen viimased pool aastat vaimselt väga liimist lahti olnud ja püüdnud endas leida mingit kaduma läinud sisemist tunnet, et end õnnelikuks pidada.Olen ka varem siin kirjutanud, et minu toitumise äpardumises pole vaid süüdi see, et ma oleks laisk ja vähe motiveeritud. Põhjus, miks mul see pekki läheb, peitubki selles, et ma tunnen, et midagi on puudu. Midagi on paigast ära ja midagi on katki minu sees.
Hetk, kus ma olin südamest õnnelik! 
See ei ole seotud enesekindluse või enesehinnanguga. Ma ei suuda näppu täpselt peale panna, et mis see põhjus on. Eks natuke siit ja natuke sealt ikka annab märku, et millega see seotud on, aga üldiselt peale vaadates on hetkel enamvähem kõik okei ja ei ole nagu otsest põhjust nuriseda nii väga, aga siiski on mu sees see tunne...

Ma natuke kardan seda tunnet ka muuta, sest põen, et muudan valet asja. No et enda arust hakkan olukorda parandama, aga keeran veel hullemaks. Nagu siis kui filmides keegi vajuvas liivas seisab. Peaks ju võimalikult paigal olema, aga näed, need lollid hakkavad rabelema ja enda arust end päästma. Tutkit Vasja! Teevad asja hullemaks! Mul on umbes sama tunne.


Nii ma seisan jalgupidi oma arusaamatu rahulolematuse liivas ja püüan hästi liikumatu olla. Samas mõtlen igapäevaselt, et äkki ikka see rabelemine tuleks abiks, sest mina ju kindlasti saaks siit välja hüpatud. Mis sellest, et ei tea täpselt millist õlekõrt püüda ja peaaegu keegi teine pole ilma kõrvalise abita pääsenud.

Kui aga küsimuse juurde tagasi minna, siis ma siiski jään ühesõnalise vastuse võlgu. Ma ei saa öelda ei, sest ma ei ole õnnetu, aga ma ei saa ka öelda, et ma oleks üdini õnnelik. Olen õnnelik oma AGAde ja kergelt vajuva liivaga.

Kas sina oled õnnelik?


Comments

  1. Üldiselt olen ma kindlasti õnnelik, sest mul on pere, kodu, sõbrad, turvatunne ja tervis korras. Loomulikult on päevi ja hetki, mil ma tunnen, et kõik on halvasti ja tahaks end rohkem teostada ja kõigega kergemini hakkama saada, kuid see on elu ja selleks, et hinnata seda, mis on olemas, tulebki vahel ka kurb olla.
    Meile on antud nii palju! Tuleb seda rohkem hinnata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks nende pere, kodu jms üle on mul ka hea meel ja neid ma ka väärtustan igapäevaselt! Kurb olemine on ka ok, aga see tunne on midagi muud, kui kurbus. Uhh, kui raske on seletada midagi, millest ise ka aru ei saa :D

      Delete
  2. Mina olen õnnelik. Olen ka olnud nö liivaaugus/mustas augus. Tean, et igast asjast on väljapääs. Ei hakka ma kohe rabelema vaid ootan ja vaikselt liigun edasi. Tean, et enda mehelt saan tuge. Kolme lapsega üksi kodus olles, olen ma tihti väsinud, tunnen end halvasti ja tunnen, et midagi on puudu. Olen nutnud ja mõelnud, et tahan ära minna kuskile kaugele ja üksi. Ometigi olen ma õnnelik, kuna tean, et mees tuleb millalgi koju ja kallistab mind. Iga mehe kallistus on aitab mind. Ei oskagi seletada seda kallistuse asja :) Endaga olen teinud rahu. Tean, et enda kooli, laste kooliga, koduga ja lastega on nii palju teha, et enda heaolule ei jää aega. Pole mõtet end enam piinata sellega, et ei suuda ma olla nö rannavormis. Käin rannas enda pekise kõhuga ja naudin lastega koos olemist. Küll kunagi tuleb see aeg, kus saan hakata jälle trenni tegema. Hetkel ma võtan endale lihtsalt vabad hetked nt filmi vaatamiseks, uudiste lugemiseks. Samal ajal annan lastelegi mingi filmi vaadata. Vahel jään isegi filmi ajal magama ja lapsed teavad, et siis tuleb olla tasa ja lasta emmel teha see “lõunauni”. Tunnen lihtsalt, et mu energia lõppeb, kuna väljas on juba nãdalaid olnud väga kuum, siis tulebki hoida seda energiat ja päikese kães ma kaua olla ei saa, kuna hakkab halb. Rannas saab õnneks käia hommikul. Ei ole meil enam kella 10ni magamisi, kuna kell 9 oleme juba rannas ja hiljemalt kell 11 tuleme koju, kuna siis on päike liiga kuum minu jaoks.
    Sulle aga jaksu ja küll saad varsti selle rahu enda sisemuses, et saad julgelt öelda, et oled õnnelik ilma agadeta.

    ReplyDelete
  3. Soovitan Sul liituda Facebookis sellise grupiga nagu Awaken The Goddess Tribe- ehk leiad sealt natuke mõtteid ja inspiratsiooni, kuidas oma rahutust rahulolematusest aru saada ja mida ette võtta, et see elimineerida :)

    ReplyDelete

Post a Comment