Kuumus, jooksukava ja lapsed

Ma ei tahaks üldse kuumuse üle nuriseda, sest sellist suve on Eestis ju ütlemata harva, AGA mul on sellest kuumusest kergelt kõrini! Ma pole kunagi kuumaarmastaja olnudki tegelikult. Seega ei olnud ma juba peale teist kuuma nädalat väga selle fänn. Lisaks keerab see kõik mu plaanid pea peale.

Esmalt muidugi jooksukava suhtes. Mul on praegu jooksukava kõige raskemad nädalad käsil. Parandan - mul PEAKS olema kõige raskemad nädalad käsil, aga ma ei saa kava järgi joosta, sest nii palav on ja ma ei taha endale südameatakki tekitada ning kuumus toob kaasa sada muud häda.


Jah, on päevi, kus kannatab joosta. Näiteks teisipäeval sain lausa 14km joostud ja oleks veelgi jooksnud, kui lapsed üksi kodus poleks olnud ja kell juba ööd poleks näidanud. Väga mõnus jooks oli, sest temperatuur oli langenud lausa 22kraadi peale (millal ma enne sellise kraadi üle joostes olen rõõmustanud?!?) ja päike oli loojunud.

Aga päevasel ajal ma jooksma ei lähe! Isegi arstid hoiatavad igal pool, et lapsed, vanurid ja ülekaalulised peavad olema eriti ettevaatlikud ja ma peaks siis kuumas jooksma minema?!? Kuulun ju ka tegelikult vähemalt ühte nendesse gruppidest (ma ei hakka täpsustama millisesse :D).

Eks ma natuke ikka põen, kui jooks jääb tegemata või olen asendanud selle rattasõiduga (sest siis vähemalt puhub tuul näkku ja jahutab), aga mis teha. Ilma ma muuta ei saa ja enamasti ei saa ma ka väga paljude eri aegade vahel valida, et millal üldse toast välja saan. Nii et kui aeg ei sobi või kraad on sobival ajal liiga kõrge, siis jääbki trenn tegemata.


Lisaks endale kuuluvad ka lapsed riskigruppi. Seega pean olema tunduvalt tähelepanelikum nende suhtes ja kaaluma kaks korda tõsisemalt enne, kui nad üksi tuppa jätan trenni ajaks. Näiteks Margus on teist päeva juba natuke kahtlane. Eile käis pool päeva fliisiga (jah, lugesite õigesti) ringi, sest tal oli külm! Täna vajus poolest päevast magama ja magas 4,5tundi jutti. Vedelikku sisse joovad nad kõik hoolega, aga välja kuidagi ei taha tulla. Seega võib karta, et kerge vedelikupuuduse oht on juba õhus.

Oht, et kellelgi vedelikupuudus hakkab tekkima tähendab automaatselt seda, et üksi tuppa ma neid ei jäta! Kui aga Priitu pole kodus, siis see tähendabki kohe seda, et ma ei saa ei jooksma, ei sõitma ega isegi kõndima mitte. Nii me siis istume siin ja ainuke, kes trenni teeb on jätkuvalt Marek ja temagi ootab enamasti kella 22-ni, et siis oma sõit ära teha.


Laupäeval tuleks teha 26km jooksu. Hmmm...  las ma mõtlen, millal ma selle nüüd tegema peaks? Siis, kui hommikul end välja magan (mainisin, et see kuumus on mind täiega ribadeks tõmmanud ja ma vajan vähemalt 8 tundi und, et inimesena end tunda?!), siis kui lõunaks lööb oma 32 kraadi üles (seda jooksu teen ma vähemalt 3,5 tundi!) või siis õhtul hilja, kui oleme lastega kohalikult laulu-tantsupeolt koju jõudnud (kus ma ka olen higistanud kogu oma keha vedeliku välja)? Esialgne plaan on hommikul rattaga teha pikem ring, aga seda juhul, kui Priit ikka kodus olemas on. Seda aga ei tea kunagi praegusel ajal.

PS! Ühtpidi ma tunnustan nende inimeste distsipliini ja järjepidevust, kes kasvõi keset kuuma päeva oma jooksu ära teevad, sest meie kehade kuumataluvus on ju väga erinev. Samas nii nagu suure külmaga peab ka suure kuumaga natuke asja mõistusega võtma. Me ei ole tippsportlased või tõsised konkurendid suurtel võistlustel. Me oleme siiski tervisesportlased ja kui tervisesport hakkab tervist kahjustama (nt 32kraadiga lõõskava päikese käes joosta 26km on minusugusele juba igati üle mõistuse), siis tuleks oma plaanid natuke üle vaadata. Aga seda oskab igaüks (loodetavasti) ise otsustada, kust maalt on tema keha jooks liiga kuum või millal on palavus keha liialt ära koormanud!


Comments