Sa oled laisk!

Viimasel ajal ma tunnetan igalt poolt enda suunas tulevat kriitikat (nii otse välja öeldut, läbi lillede sisistatut ja ka osaliselt ilmselt minu poolt ettekujutatut). Justkui miskit ei tule õigesti välja ja kõik on ligadi-logadi. Midagi ma teha ei viitsi ja üldse olen üks laiskuse lohe kõige jubedam variant! Kuidas küll üldse niimoodi saab milleski nii suureks asjaks, nagu ultra, treenida?!?!?

Hoiatus: järgnev jutt on puhtalt tühjaks kirjutamine teemadest, mis on mu sees juba omajagu aega kogunenud. Nii et mõni emotsioon võib olla "kergelt" võimendatud ja palun lugeda seda siiski kergelt sarkasmi võtmes (ma tõesti ei nuta kodus patja nende kommentraaride pärast).

***
Sa oled nii laisk, et jätad pidevalt oma jooksutrenne vahele. Mis mõttes sa jääd oma jonniva lapsega tuppa ja jätad trenni ära??? Mida need vanemad lapsed seal sul siis teevad, et valvata ei saa! Või siis paned lapsed magama ja siis lähed! Kuidas ei saa siis laste une ajast minna?! Ega laps ju ometi ei ärka üles unesegasena ja ei hakka sind otsima! Pealegi, sina ju ei pea magama 8 tundi, et järgmisel päeval adekvaatselt toimida. Jooksud TULEB ära teha! Ei, ka tervisehädad ei ole põhjuseks mõnda trenni vahele jätta. Usu, kui sa oleks välja läinud, siis oleks sul see kõhuvalu nagu naksti üle läinud! Peavalust rääkimata!

Sa oled nii laisk, et ei suuda oma maja ära remontida. Mis mõttes pole aastaga peaaegu midagi tehtud??? Mida te seal õhtuti teete, et ei suuda nüüd paar tuba valmis ehitada? Mis seal siis nii rasket on - pahteldad, lihvid, plaadid ja tapeedid. Kõik on ühe õhtuga tehtud, kui sa vaid tahaksid piisavalt palju!

Sa oled nii laisk, et ei suuda  kaalust alla võtta! Mis mõttes täiskasvanud inimene ei suuda end nii palju kokku võtta, et tervislikku kaalu jõuda! Mis stress??!?! Mis magamatus?!? Mis emotsioonid ja segased ajad???? Need asjad ei mõjuta MITTE KUIDAGI su kaalu! Laisk oled lihtsalt ja sa ei taha piisavalt!

Sa oled nii laisk, et ei suuda isegi oma kooselu ära registreerida! Mis patus elamine see on! 12 aastat juba peaaegu koos oldud ja suuda nüüd üht paberit korda ajada. Kolm last suutsid küll valmis vorpida, aga näe - allkirja antud ei saa!

Kui juba laste peale teema läks, siis vanust on nii vähe ja nüüd ei jaksa neljandat last saada?!?! Eriti mugavaks läinud! Eesti riigi iive on nii madal ja nüüd sa pipardad ja ei või natuke pingutada, et rahvaarvu tõsta! Laisk oled, mis muud!

Sa oled isegi nii laisk, et ei suutnud oma koerale õigel ajal loomaarsti juurde aega panna ja nüüd ta sai kutsikad! See on ikka laiskuse viimane aste ma ütlen! Kes peab nüüd sinu laiskuse tagajärgi kasvatama? Koeri niigi palju siin maailmas! (tegelikult selle üle olen ma ise ka nii kurb, et nii läks :( ).

***

Ma võiks nii jätkata veel ja veel.  On ju veel täiesti puudutamata teemad nagu laste kasvatamine, suhted, koristamine, ülikool, töö jne. Eks tegelikult on asi nii, et kes pureda tahab, see järab mind (ja igat teist) nii palju kui jaksab ja täpselt sellest otsast, kust magusam parasjagu tundub. Hetkel on see jooks ja kaal eriti magusad kohad.

Jooksin täna selle hooaja (kui mitte üleüldse) kõige kiiremad lõigud ja mõtlesin selle teema peale. Jah, mul on nii mõnigi trenn ära jäänud, aga viimase poole aasta jooksul on maksimaalselt kolm trenni ära jäänud, sest ma ei viitsi minna! Ja ka siis on tegelikult selle viitsimatuse taga konkreetne põhjus olnud.

Mul on täiskohaga töö. Mul on ülikool. Mul on piisavalt suur majapidamine. Mul on kolm last. Ma olen Priidu uue töökoha tõttu omajagu aega üksikema rollis. Ma ei saa iga kord välja minna, kui MINA seda tahan. Ilmselt ei tee see kõige paremat teenet mu ultra treeningutele, aga ma annan endast parima, mida suudan ja MINU jaoks sellest piisab! Kas siis ei peaks piisama ka teiste jaoks, kes ise ei võida ega kaota minu jooksutulemusest midagi?

Kaalu koha pealt olen endaga peaaegu rahu teinud. Tegelikult võib isegi öelda, et tänase jooksuga ütlesin endale lõplikult, et metsa see kaal! Ma tean, et mu kaalukõikumise tegelik põhjus on hoopis kuskil mujal, kui selles, et ma ei taha tervislikult süüa. Siin taga on lai ja segane emotsioonide maastik, mis minusugusel stressisöödikul lööb jalad alt. Enne, kui ma seda muud ala korda ei saa, ei suuda ma ka söömises mingeid püsivaid korrektuure teha.

Mis on peamine? Kas see, et ma naudiks oma suve ja jooksmist nii palju kui saan või see, et ärkaks iga päev üles ja ahastades kaalule astudes (ja enda enesekindlust ja -hinnagut alla tõmmates), et see number ei lähe grammigi väiksemaks!?!? Ma suudan ju joosta ka sellises kaalus! Teha paremaid aegu sellises kaalus (tänane näitas seda nii hästi). Ma olen enda kehas tegelikult ju rahul ja ma ei aja taga mingeid üliaegu ei 24h jooksul ega muudel võistlustel! Miks ma siis end piinan selle numbriga?

Kui mõnikord teiste hinnangud hakkava liiga sügavale minu sisse jõudma ja teiste arvamus, et ma ei suuda seda 24h jooksu teha, sest ma olen liiga laisk/paks/aeglane või veel midagi neljandat, siis ma kuulan seda laulu ja kõik negatiivsus ujub minust eemale....

They can call me whatever they want
Call me crazy
You can call me whatever you want
But that won't change me
I just don't care what the world says
I'm gonna make it
They can call me whatever they want
So what if I am crazy




Eks 22. septembril Sillamäel 24h jooksul vaatame, kas ma olen laisk või lihtsalt crazy!



9 comments:

  1. Ma olen siiralt üllatunud, et keegi sind laiskuses süüdistab!? Ausalt! Midahekki! Ma just vaatan ja vihastan enda peale, et kuidas ma ei suuda, kui sina oma saja kohustuse kõrvalt suudad. Ja jooksed ka kiiremini, kuigi ma kergem. Ausalt. Kadedaks teeb :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh :)

      Mõni kritiseerija on ka selline, et kes ise (vähemalt mõnes valdkonnas) on minust veelgi tublim ja äkki siiralt ei saagi aru, et mis mõttes ma ei saa :D Ma siis üritasin natuke põhjendada (mitte, et ma üldse peaks seda tegema), et näed - mul ongi tegelikult ka muu elu olemas, kui vaid kalorite lugemine ja jooksmine :)

      Delete
  2. Päriselt ka inimesed kommenteerivad nii? Appikene. Hea, et ma pole märganud, muidu oleks varem ärritunud juba. Ma tean, et lihtne öelda aga ära tee välja! Sa oled supertubli! Täpselt nagu sa ütlesid - sul on maja, lapsed, töö, kool - no ladugu need kommenteerijad ette, kas nemad jooksevad selle kõrval ultrat??? Ilmselt ei iial. :D Kui vaja, ma võin neile jalaga anda, äkki jäävad vait siis. :D :D Jätka samas vaimus ja ära anna alla, ma juba ootan su ultrajooksu (nagu ise läheks jooksma, noh). Paid sulle! :)

    Kristina

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa pole märganud, sest need tulevad kas päriselus või siis ei lase ma neid kommentaare läbi :) Ega ma enamasti ei teegi neist välja ja natuke isegi tunnen mõnele kritiseerijale kaasa, aga kui vahel tuleb eri teemadel korraga (või teemade suhtes, milles ise mingi hetk end ebakindlalt tunnen), siis hakkab hinges ikka natuke sonkima see mõttetu kriitika.

      Nii tore on, et ultrale kaasa elatakse. Vahel tunnen, et see ei kõneta inimesi rohkem, kui vaid et see on mingi hullumeelne jooks, mida ise elusees ei teeks :D

      Delete
  3. Oi kui tuttavad need kommentaarid on. Mul ka ülikool ja enause ajast olen olen üks lastega ja kogu majapidamine minu kaelas. Õnneks nüüd on lastel koolivaheaeg ja ei pea nende kooliga tegelema. Mulle ei öelda otse midagi, pigem tuleb teiste kaudu see info. Lapsi koolis kiusati ja ûritasin kooliga koostööd teha, mis eriti ei õnnestunud. Käin lastega nõustaja juures. Nüüd siis kommenteeritakse kõigile, et ma ei oska oma lapsi kasvatada ja nõustaja juures käimine peaks olema häbi. Kust ma siis abi saan, kui sugulaste arvates pead üksi hakkama saama, kuna vanasti ju saadi. Kuskile ma minna ei saa, kuna keegi ei tule lapsi hoidma. Mehega kahekesi kuskile minemisest võib ainult unistada, kuna kuhu lapsed jätta? Ise olen vaadanud, et kõige suuremad kommenteerijad on need, kel endal lapsi pole või enda lapsed on veel hullemad. Inimene, kelle teismelised poisid suitsetavad, loobivad jalakäijaid kividega ja sõimavad, on kõigest poisid ja las laps teeb, mis laps tahab. Mina, kes pean tegelema koolikiusamise tagajärgedega ja käin nõustaja juures, ei oska lapsi kasvatada. Ûritam anda endast parima, et lapsed teavad, mis õige ja vale ja oleksid teiste inimeste vastu lugupidavad.
    Ei ole kerge õppida ülikoolis, kui sul on mitu väikest last ja mees harva kodus.
    Sama ka ehitusega. Kui harva vabu päevi, siis inimene vajab ka puhkust. Teie elate seal majas. Teie asi see on, et kui ruttu maja ehitatud saate. Pealegi olen arvamusel, et kui midagi teha, siis korralikult, mitte et oleks ainult tehtud.
    Omad hobid on hetkel unistatud. Tegelen kooli, laste ja suve nautimisega. Ka minul on kaal tõusnud, kuna see stress tõstab kaalu. Vahet pole, kui palju või mida ma söön. Las need inimesed arvavad siis, et olen rase, kuna kõht eest. Mina tean, et mul on oma lapsed, kellele ma tahan olla hea ema ja mitte põdeda hetkel selle üle, et kõht ees on.
    Laste arvu kohta, siis väga paljudel on 1-2 last ja nad tulevad veel kommenteerima teiste laste arvusid. Mul kolm last ja ûtleme nii, et täitsa piisav arv. Perepiletid on 2+2 ja niigi peab uhele lapsele ostma lisa pileti. Lisaks autode teemal. Nelja lapsega vajad suuremat autot, mis toob ka suuremaid kulutusi. Ei ole ükski toetus nii suur, mis paneks mimd nt rohkem lapsi tahtma. Leian, et nüüd on aeg keskenduda endale ja enda perele, kui hakata lapsi juurde tegema. Iga inimene peaks ise saama otsustada, mitu last on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. JA kui sa julged üldse öelda, et ei jaksa või ei saa midagi tehtud, siis öeldakse, et ise oled sa need kohustused omale kaela võtnud ja mida sa nüüd vingud... Saadan sulle virtuaalselt palju tuge ja jaksu, et olukorras pea püsti hoida ja ennast mitte ära kaotada. See on nii lihtne sellises olukorras!

      Ma ise leian ka, et nüüd on see aeg endale ja olemasoleva perega aja veetmiseks. Kolm last on tõesti juba paras kamp, kes mahub ühte autosse ära, et ka spontaansemaid käike ette võtta ilma, et peaks tervet majapidamist kaasa tassima (vahetusriiete jms näol).

      Delete
    2. Suuremate lastega on palju lihtsam kuskil käia. Mäletan seda aega, kui kolmas laps sündis. Mitte kuskile ei saanud ma minna ilma meheta, kuna ma olin beebi külge aheldatud ja ei saanud suurematega tegeleda. Kui mees oli kaasas, siis saime vahetust teha, et kes beebiga ja kes suurematega. Nüüd on hea minna kuskile lastega, kuna suuremad on juba selles eas, et ei pea olema neil koguaeg kõrval vaid neid võib juba natukene "vabadusse" lasta ja ise siis pisemaga ringi uudistada.
      Ja ma ikka imestan seda, et kolme lapsega ju toetused nii suured, et kuidas nüüd ei saa seda ja toda tehtud/ostetud. Toetused võivad olla suured aga kulutused on veel suuremad.
      Endaga on nii, et kuna nüüd on kõik lapsed kodus ja suvel ainult mõned kursused sooritada, siis ma naudin seda aega lastega olemiseks. Küll ma sügisel saan väheke oma aega, kui kõik lapsed on enda huviringides, koolis või lasteaias. Hetkel võtan vabalt. Vaatame lastega filme ja sööme samal ajal maasikaid, jäätist või viinamarju. Muidu selleks aega pole. Nüüd tunnen, et tahan lihtsalt olla. On olnud piisavalt pingeline see kooliaeg, et nüüd tahan lihtsalt olla. olen õnnelik, et ma olen end ainult ühele jooksuvõistlusele regitreerinud. Nüüd saab võtta vabamalt :)

      Delete
  4. Aah, nii tuttav teema! Mäletan, ca 3a tagasi, just peale Mari sündi, olin saavutanud kaalu 64kg. Jah, pehmet beebirasva siin-seal oli, aga kui panin pildi blogisse paljast kõhust, mis oli juba täitsa lame ja mõne joonegagi, siis sain k8mmentaare stiilis, et mida ma lehvitan oma pekkidega. Kui viimased kilod enam ei läinud, või kui eelmisel aastal juurdegi hakkasin põhjendamatult võtma, tulid samad kommentaarid, et laisk, võta end kokku, mis moodi täiskasvanud naine ei suuda end kontrollida ja kaalust alla saada. Ja ma tean, kui vihaseks ja samaaegselt kurvaks see teeb. Pea püsti! Sa oled tegelikuses supertubli!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Inimesed on valmis kritiseerima ilma, et üldse mõtleks miks see nii on, aga kiitmiseks peavad enamus eriti palju vaeva nägema. Nii kaalu-trenni koha pealt, kui ka iga teise teema suhtes. Kui kõik oleks valmis tegema vastupidi, et kiidaks iga asja suhtes, mis pähe tuleb ja kritiseerimiseks analüüsiks peas enne 100 korda, kas inimesel on su kriitikast mingitki kasu, siis oleks maailm hulga parem koht :)

      Delete