Türi Elamuspark - katse nr2 ja nr3

Kui Türile elamuspark tehti, siis oli hea meel, et kodu lähedale on tehtud midagi, kus saab lastega aktiivselt aega veeta. Eks hind on alati sellistel asjadel selline, mis takistab võib olla iganädalast külastust, aga korra-kaks üritame me ikka hooajal Elamusparki jõuda. See aasta olemegi jõudnud täpselt kaks korda. Esimesel korral käisid rajal lapsed, teisel korral suutsin ma ka iseend rajale tõugata. 
Lastega käisime Elamuspargis juba juuni alguses. Oli ilus päev ja täiesti spontaanselt läksime Türile. Sel ajal veel laste võrgumaailm valmis ei olnud. Seega Margus tatsas meiega niisama kaasas. Mina olin tavapäraselt pildistaja rollis ja suuremad lapsed said ronida.


Kuna Marek on aastaga pikkust nii palju juurde saanud, et ta võib vabalt ka kolmandale rajale minna, siis temale sai ostetud pääse radadele 1-3. Sellega kaasnes ka pikk õhusõit. Mareli oli jätkuvalt kahel esimesel rajal turnimas. 

Esimene rada on mudilaste rada. Selle tegid mõlemad ilma igasuguse probleemita ära. Sups ja valmis võiks isegi öelda. VÕrreldes eelmise aastaga oli natuke rada uuendatud ja tünniga vahemaa ületamise asemele oli uus takistus pandud. Jätkuvalt oli see laste jaoks see lõik üks pingutusnõudvamaid esimesel rajal, kuid tunduvalt kergem, kui varem.


Teisel rajal oli peaaegu lõpuni samuti suhteliselt probleemivaba raja läbimine lastel. Mõne koha peal natuke vajasid ergutamist, aga ei mingit suuremat paanikat, et ei saa üle või ei ulata/jaksa/suuda enam edasi minna.

Siiski oli mõlemal lapsel üks takistus, kus tuli paanikahoog peale. Marelil oli see sellise koha peal, kus ta hoidis ülemisest trossist kinni ja alumisele astudes jäi vahemaa liiga pikaks (alumise trossi vajumise tõttu) ja ta ei ulatanud enam kuidagi kinni hoida. Õnneks sai ta olukorra lahendatud tagasi astumisega, sest oli platvormile nii lähedal.


Marekul tuli aga paanika olukord sarnasel põhjusel keset takistust. Tal olid rajal ees pikad palgid ja neist tuli mööda astuda, et järgmisele platvormile jõuda. Ta ei saanud esimese hooga õiget strateegiat kätte, et kergelt seda ületada. Peale väikest paanikahoogu ja ema motivatsioonikõne leidis ta nipi, kuidas edasi minna ja lõpetades soovitas Marelil sama nippi kasutada, sest nii oli tunduvalt kergem selle takistuse ületamine.


Kolmandale rajale Marek siiski otsustas mitte minna. Vaatasime koos maas takistused üle ja arvas, et ta ikka veel ei taha. Sellest polnud midagi, sest pigem las jääb sisse see väike isu, kui et hirmutab end ära ja ei taha enam üldse. Isegi rahaliselt me ei kaotanud midagi, sest 1-2 rada ja õhusõidud kokku oli kallim, kui võtta 1-3 rada, kus õhusõit oli hinnas sees.


Seega liikusime edasi õhusõidu juurde. Teenindaja küsis, kas on varem sõitnud. Jah, korra aasta eest oli ja sellest temale piisas, et lasta laps kohe rajale. Ma tahtsin veel täpsustada, et eelmine kord oli teenindaja teisel pool vastas, aga Marek saadeti juba teele. Jäin lootma, et saab ise siis seal taga edasi teise trossi peale ohutult.

Läks vähemalt 5 minutit ja Marekut ei tulnud tagasi. Hirm tuli juba peale. Kuna aga teenindaja passis oma telefonis ja ei tõsnud isegi pilku kordagi üles, siis läksin ise vaatama. Selleks ajaks, kui ma alla jõudsin, nägin, et ta liigub juba teise trossi peale ja sai ilusti sealt ka liikuma. Ütles, et ta ei jõudnud end kohe ise üles tõmmata ja tõmbas natuke hinge, et jõudu koguda. Seega kõik oli tegelikult korras :)

 Sellega laste käik seiklusparki lõppes. Endal jäi ikka sisse kripeldama, et oleks ju ka tahtnud proovida. Kuigi ma kardan kõrgust, siis tahaks lihtsalt teada, kas mõni koht tundub nii kerge/raske, nagu alt paistab. Seega leppisime sõbrannadega kokku ja käisime veidi aega tagasi ilma lasteta ronimas.

Mina olin veendunud, et peaks võtma rajad 1-3, aga sõbrannad ei olnud mudilase rajast väga vaimustatud ja tahtsid ikka 2-4. Eks ma siis võtsin ka, sest hinna poolest oli vahe ainult 3 eurot ja mudilaste rada ilmselt oleks jah liiga kerge olnud.

Kui alguses redelist üles sain, siis mõistsin, et ma olen VÄGA vales kohas. Jalg tudises juba esimese, kõige madalama takistuse juures nii, et ma mõtlesin, et ma ronin kohe alla. Peas vandusin ja kirusin, et miks ma ikka seda kõrgust nii väga kartma pean, sest tegelikult oli see nii äge!


Mõne takistuse peal sain juba kindlustunde tagasi, aga ühe takistuse lõpus kadus täielikult tasakaal ära ja ma olin NIIIIII lähedal alla kukkumisele. Õnneks sain end kokku võetud ja platvormile vinnatud, aga minu enesekindlus oli täiesti minema lennanud. Mul hakkas sees nii paha, et ütlesin kohe, et see on minu esimene ja ainuke rada, mille täna läbin.

Täpselt nii läkski, et kui sain teise raja läbitud, siis jäin veendunult alla teistest maha ja tegin parem pilte neist. Seal olles isegi ei tekkinud kahetsustunnet või soovi minna ikka proovima, sest olime eelnevalt teenindajalt (kes muideks see kord oli väga äge ja asjalik neiu!) küsinud, et mis saab, kui alla kukun jne. Seega karta nagu poleks olnud midagi, aga siiski.. Selle ühe kohaga oli mu sees igasugune julgus kadunud ja sinna need rajad selleks korraks minust jäid.

Õhulennule läksin ma ikkagi ja seda ilma igasuguse hirmuta. Huvitaval kombel kodus kartsin seda just kõige enam. Esimene ots sõitu oli ikka mega äge ja selline vabastav tunne tuli sisse. Super lihtsalt! Teine pool polnud suurem asi, sest suurema kaaluga inimesed nagu mina (vaatasin, et kõik mehed ka) said kokkupuute maaga juba poole raja pealt ja seega lõpuni pidid lihtsalt kõndima, et trossilt lahti saada.


Sõbrannad tegid kõik ettenähtud rajad ära ja neisse jäi veel isu viiendat proovida. Mina ise loodan, et kui kord kolmanda ära julgen teha, siis on juba olen enda arust väga palju end ületanud :D Järgmisel katsetusel valin kindlasti ka tuulevaiksema ja rahvavaesema päeva, sest tuul kõigutas puid ikka väga palju. Lisaks oli mitu takistust ühe puu küljes, seega kui su üleval keegi midagi tegi, siis see omakorda kõigutas sinu takistust ja pani veidi raskemasse olukorda kui muidu oleksid olnud.

Suutsin end natuke vigastada ka õhulennul, aga õnneks sain kohe teenindajalt burnshieldi peale ka. Väga rumalalt vigastasin, aga küll ära paraneb :) Läksin ma koju teadmisega, et elamuspark on ka täiskasvanutele väga äge koht, aga ma olen (veel) liiga äpu ja arg sellise koha jaoks, et maksimumi sellest võtta. Aga uuesti tahaks minna ikka! Siis juba võtaks ikkagi rajad 1-3, nagu algselt planeerisin :D :D


Comments