Võhma terviserajamaraton

Mul ei olnud plaanis juulis ühtegi maratoni läbida. Kui Viigi jagas, et Võhmas (mu kodust 10km kaugusel) on tulemas maraton, mis on väiksel ringil, siis arutasime treeneriga, et see hea võimalus 24h jooksu jaoks nö proovi teha, kuidas vaimselt ühe ringi läbimine tundub.

Milline see maraton välja nägi? Rada oli 620m pikk ja maratoni läbimiseks tuli seda ringi joosta 68 korda. Päris suur arv korduseid, et üht ja sama rada läbida. Vaadata iga kord sama pinki, prügikasti ja võtta kõik need 68l ringil olevad kurvid enamvähem samamoodi. Rajakate oli mulla/multsi/liivasegune ehk siis natuke kõike. Maapind oli pehme ja "mõnusalt" vetruv. Lisaks oli eelmise päeva vihmane ilm laastud tee peal piisavalt märjaks teinud, et natuke libeduse faktorit ka sisse tuleks (eriti oli see tunda kõndimise ajal).
Kui vaja poseerida ilma, et paistes silm peale jääks. 

Starti läksin täiesti ettevalmistuseta. Polnud ma vett tarbinud tavapärasest rohkem, asjadki vaatasin alles hommikul peale hommikusööki valmis, et mis peaks vist kaasas olema ja üldse läksin kohale meeleolus, et kui läbid 10 ringi ära, siis on medal käes. Kuna eelnev nädal oli minu jaoks paras jubedus (tallavalu, seljas närvipõletik ja takkaotsa mesilase nõelamine ning sellele järgnenud meeletu paistetus näos), siis polnud enne starti mingit kindlustunnet (ega tahtmist) sees, et üldse selle raja ära teen.

Viigi, Regiina, mina
Lisaks ei teadnud täpselt, mida tähendab nii väikse jooksuvõistluse puhul rajateenindus. Peamine mure oli, kas ikka vett saab. Oi, kuidas ma mõtlesin üle. Rajateenindus ületas peaaegu igat jooksuvõistlust, kus ma olen käinud. Oleks veel icepowerit keegi jalgadele lõpus lasknud, siis oleks see mu maailma lemmikuim jooks olenemata rajast, mis polnud mu jalgadele üldse meelitav. Sai kõike - vett, spordijooki, spordigeeli, näksimist ja cocat. Vali aga mida ise tahad ja joogipoisse/tüdrukuid oli rohkem, kui võistlejaid :D Pealegi said igal ringil end tankida, kui vaid tahtsid. 

Lähme siiski jooksu juurde. Esimese poole (ehk poolmaratoni etapi) läbisin koos Regiinaga. On inimesi, kes ei suuda jooksuvõistluse ajal teistega koos joosta ja jutustada. Meile sobib see hästi. Kuigi juttu oli tunduvalt vähem (vähemalt minu poolt), kui Tallinna maratonil, kus koos esimesed poolikud tegime, siis jätkus meie jutuvadinat ikka päris tükiks ajaks ja igale poole. Teistele ilmselt tundus, et me tulime jalutama või midagi :D

Korduvalt rääkisime sellest, kui palav on. Ilm oli end korralikult üles kütnud võistluse nimel. Õnneks oli rada puude vahel ja päikese käes jooksmist oli vähe. Olime mõlemad nõus, et pigem see rada ja varjus jooks, kui päikese käes asfaldil kulgeda. Putukaid vihkasime ka korduvalt. Eriti kuna ma sain ju alles nõelata. Korra suutsime ikka natuke kiljuda ka, kui üks sumiseja meid ründas, aga pääsesime õnneks ehmatusega (vähemalt rajal, sest Regiina sai peale jooksu ikka vaablasega "sõbraks"). 

Viimased ringid, mida jooksin koos Regiinaga, lugesime kui palju veel lõpuni on. Vaimselt kartsin, et see paneb mulle paugu, kui üksi edasi hakkan minema, aga täitsa kasu oli sellest. Saatsin 34. ringi lõpetamisega Regiina puhkama ja hakkasin ise otsast peale ringidega. Kaks esimest olid sellised harjumise ringid, et teistele suunatud jutustamine hakkaks mu peas enda elu elama. Kuna aga ma olin harjunud üksi tegema pikke trenne ja oma peas asju arutama, siis polnud sellega mingit probleemi. Lisaks olid rajale jäänud need inimesed, kes võtsidki asja rahulikult ja sai ka nendega mõtteid vahetada. 

Üks hetk hakkasid ringilugejad ütlema, kui palju ringe veel on jäänud, mitte palju tehtud on. Sain teada, et oli minna veel 29 ringi. Ise ringide lugemisest sellisel võistlusel ei tule midagi välja. Eriti, kui GPS ka korralikult ei tööta ja välja arvutada ei saa, mitu võiks tehtud olla.

Kuskil 15.st ringist sain juba iga ringi järel teada, palju veel ja sinna juurde tuli ka väga palju ergutamist. Ikka ja jälle pakuti ka vett, spordigeeli jne. Geeli ma ei võtnud, panin jooksu tablettide peal ja kindlasti muretsen neid juurde. Vahepeal mainin selle ära juba, et ma neid ei lutsutanud. Närisin ära ja jõin vee peale. Väga sobis mulle! 

Vahepeal mängisin sellist mängu, et proovisin kui palju aega kulub, et terve ring joostes aega võtab. Siis proovisin kui palju aega kulub, kui esimesest prügikastist kolmandani kõnnin ja ülejäänud ringi jooksen jne. Et mitte mõelda ringe arvule. Siis vahepeal arvutasin mingeid suvalisi korrutusi peas, et kui palju ikka on ja teisendasin kiirust (km/h) tempoks (min/km) jne. Muidugi mõtlesin juba pool seda postitust ka välja. Mul oli isegi telefon kaasas, et filmiks teile natuke seda rada, aga ma ei viitsinud seda tablettide alt välja urgitsema hakata. Ühesõnaga mõtlemise koha pealt polnud mul mingit probleemi. Mõte jookseb mul väga hästi sellistel pikkadel jooksudel. 

Siis jäid veel viimased kolm ringi. Selline jõud tuli sisse tagasi, et polnud üldsegi veel tunnet, et lõpp hakkaks tulema. Minu õnneks on mu mõlemad maratonid läinud ilma selle haamri või seina saamiseta. Regiina küll soovitas selle enne 24h jooksu ära proovida, aga seekord ei läinud õnneks :D 

Viimased kaks ringi. Kõigest 1,24km veel ja siis saan seisma jääda. Kuidas mu jalad üldse reageerivad sellele? Ütlen ausalt, et lõpus oli isegi kõndima hakkamine kergelt hell, sest lihased olid harjunud jooksusammus liikuma. Olgugi, et sellest jooksusammust polnud tehnika mõistes väga palju enam lõpus alles. Mida mu tallad teevad? Olin 100% kindel, et vasaku päka all on megavill, sest seal oli selline õõtsumise tunne sees. 

Viimane ring! Oeh, ma olen äge! Ma sain oma teise maratoniga hakkama! Ma sain hakkama maratoniga sellisel rajal! Nagu rajal üks mees mulle ütles: "kui sa sellisel rajal jooksed maratoni ära, siis asfaldil joosta pole mingi probleem!" Täpselt nii ongi, aga teistele soovitan soojalt mitte valida enda teiseks maratoniks sellist rada. Kui te pole just sellised imelikud, nagu mina, kes võtavad väga vaiksel tempol. Siis soovitan küll! 

Viimased 200 meetrit. Kas jõuan veel lõpuspurti teha! Muidugi jõuan! Panin nii nagu torust tuli ja ajaks ilus 5 tundi ja 35 minutit. Kui poolmaratoni lõpetades rääkisin Regiinale, et lõpetan ära isegi siis, kui kontrollaega ei jõua (6 tundi 30min), siis nüüd olin pea tund enne seda aega lõpetanud! Pealegi tundega, et oleks jaksanud veel joosta! Paremat finišit ei oleks saanudki tahta. 

Väljateenitud medal! 
Ma olen selles suhtes imelik, et ma pigem jooksen kaua ja mõnuga, kui lõpetan varem, aga hing paelaga kaelas. Vähemalt distantsidel, mis on pikemad kui 10km. Sellel jooksul nautisin peaaegu igat ringi. Oli raskemaid ja kergemaid momente, kuid kordagi ei tekkinud mõtet, et ma katkestan! Ma küll kaalusin seda võimalust, kui pea hakkab paistetusest valutama (sest hommikul valutas ja võtsin korraliku valuvaigisti doosi sisse), aga mitte sellepärast, et ma ei jõua joosta! 

See jooks oli lihtsalt nii lahe! Järgmisel aastal soovitan kõigil tulla Võhmasse jooksma! Sa ei pea jooksma maratoni. Vali ise endale distants ja tule jookse, sest sellel jooksul on näha, et korraldatakse hingega asja! Rada on huvitav ja teistsugune, korraldus on veidi omapärasem, aga need annavad ainult plusspunkte üritusele!

Jalanõusid enne ära ei võtnud, kui alles kodus. Olin ju kindel villi olemasolus. Kodus end lahti pakkides avastasin, et polnudki villi! Ei midagi! Kiitsin oma jalanõusid mu jalgade hoidmise eest! Pärast, õhtul, küll tekkis üks pisike villike tagant järgi (ma ei tea, kuidas see küll võimalik), aga siiski valisin vist väga õiged jalanõud maratoniks ja ultrajooksuks!

Lõpetuseks ütlen veel seda, et jooksin oma teise maratoni 10x raskemal rajal, 10kg raskemana ja lõpetasin ligi umbes 40 minutit aeglasema ajaga olles selle juures väga rahul! Usun, et Tallinna maratonil joostes oleks ma igati võimeline oma rekordit ka praeguses kaalus (ja vormis) ületama! Kas oleks liiga hull mõte kaks nädalat enne ultrat minna maratoni läbima? Tundub minule sobiv plaan (seda küll lõpuks otsustab treener, kas mu hullus on mõeldav või mitte)! 


Comments