Eesti ööjooks 2018

Sel aastal oleks peaaegu Eesti ööjooks mul vahele jäänud. Kui õigel ajal ei taipa registreerida, siis keeldub rahakotisuu ennast avama ja olin leppinud, et sel aastal ööjooksu minu jaoks ei tule. Aga kuna elu mängib vahepeal kätte võimalusi, millele esialgu mõelda ei oska, siis tulemus oli selline, et olin terve päeva Rakveres tööd tegemas ja selle eest sain ka õhtul jooksurajal seista.

Olen korra varem ka Jooksja ajakirja telgis abistamas käinud ja kui seekord jälle see võimalus oli, siis võis seda võtta kui järjekordset universumi märguannet. Tagant järgi just selleks võib seda pidada, sest jooksul oli minu jaoks nii mitme koha pealt märkimisväärne tähtsus. Aga võtame kõike ikka algusest peale.



Hommik oli nagu tavaline hommik. Erilist ettevalmistust ei teinud, sest jooks algas ju alles 21.30. Rakverre jõudes panime oma telgi püsti ja asusime müügitööd tegema. Korra käisin ka expo läbi (mis oli mannetult väike) ja kallistasin sportlandi telgis erksaid asics gel-nimbus tosse, mis olid hea hinnaga ja minu suurusega, aga mida ei raatsinud osta. Lõpuks käisin Ice poweri telgis ja ostsin endale 24h jooksuks seda ülihead jahutavat spreid, mida tallinna maratonil jalgadele lastakse. See on mu Sillamäel võlurohuks, kui jalad enam kanda ei taha.

Müügitöö vahelt sai näpatud aeg ka söömiseks. Ostsin endale kanavarda friikatega. Selle roaga sain ma vist aasta soolavaru kätte, sest kokk oli ikka mega armunud seal. Lisaks pidin tunnistama, et pea kolm nädalat viisakat toitumist on mu maosuurusega imesid teinud. Ei mahtunudki terve praad kõhtu ära.

Aeg läks kiirelt ja varsti oligi aeg starti minna. Eesmärk oli jooksuks paigas tegelikult juba enne, kui ma üldse jooksule pääsme sain. Pidin olema Kadrile jäneseks ja motivaatoriks, et ta saaks oma elu esimese pooliku joostud. Silm ka ei pilkunud, kui see plaan tuli. Olgugi, et see oli tol momendil plaanis kui ainuke pooliku võistlus sel hooajal. Teiste toetamine rajal annab nii häid emotsioone, et niiviisi joosta on vaid lust.


Umbes 15 minutit enne alguspauku olime stardikoridoris. Mina, Kadri ja Regiina. Enne starti rääkisime, et tuleb võtta väga aeglaselt. Kas me siis kuulame end? Ei, muidugi mitte, aga sai võetud veidi rahulikumalt küll, kui tavaliselt. Kadril oli väga hea rütm sees ja me Regiinaga püüdsime lihtsalt kõrval samas tempos joosta.

Üks hetk hakkas Kadri eest ära minema. Mu peas oli kaks varianti. Kas ma ütlen, et võtku tempo alla, sest nii ta põleb läbi või lasen tal minna. Kuna me peame kõik oma edusammud ja apsud läbima, siis lasin tal minna olles ise sellise 10-20m kaugusel kogu aeg jälgimas, mis värk on.

Kuskil 11-12km (vist oli nii) saime me jälle kokku ja jooksime koos lõpuni. Kuna üks hetk oli vaja vetsupeatust teha, siis mina vaid mõtlesin, et ütlen Regiinale, et mingu ees ära. Kahekesi ka pole vaja ju oodata vetsu ukse taga. Ei tea, kas me teleporteerisime oma mõtteid, aga sekundite pärast hakkaski Regiina edasi liikuma oma tavapärases rütmis ja meie Kadriga lasime natuke tempo alla.

Vetsupunktis kaotasime päris korralikult aega. Oma 3-4 minutit kindlasti. Mina tegin sõprust nii kaua veepunktitädidega. Väga lahedad kujud olid. Sain  pudeli veega täidetud, dušši, vett ja spordijooki lademetes :D Ise kogu aeg liikusin edasi-tagasi, et mitte seisma jääda.


Vetsus käimine on vahel paratamatu pikal jooksul, aga sellel on üks väga nõme asi juures. Sa istud, jalad saavad korraks puhata ja muutuvad kangemaks, kui nad enne olid. Eriti, kui sa pole elus kordagi nii pikka distantsi läbinud, kui me selleks momendiks läbinud olime. Seega langes me tempo märgatavalt ja sealt algas minu, kui mentori, töö.

Üritasin motiveerida, rääkida maast ja ilmast, utsitada nii, kuis oskasin. Aegajalt tuli kõnnisammu sisse, aga ei lasknud pikalt neil momentidel kesta. Pigem aeglasema tempoga, aga ei kõnni palju. Kõige selle kõrval keelasin kella vaadata, aga Kadri ei uskunud üldse mind, kui ma teadvustasin, et palju lõpuni aega ja ikka piilus aegajalt :D


 Ma nägin, et Kadril oli vahepeal selline pilk, et kas ta tahaks mind maha lüüa või siis on omamoodi moel tänulik, et ma ikka teda liikumises hoian (sellisel vihkava pilgu moel :D). Ega see mind ei takistanud plärisemast. Muudkui aga utsitasin edasi. Vahel kõndisin ta kõrval, vahel jooksin eest ära. Täpselt kuidas tundus mõistlikum olenevalt teekaldest ja oludest.


Lõpuks tuli meile seltsi ka kolmas jooksja, kes samuti andis endast viimast, aga nii säraval moel! Väga lahe on see tunne, kui keegi rajal lihtsalt tuleb ja ütleb "Lähme!". Nii me siis läksime kolmekesi lõpuni välja. Kord jäi üks paar sammu maha, siis teine, aga siiski lõpuni välja! Lõpetasime ametlikult ajaga 2:30:44.

Lõpetases oli mul nii hea meel Kadri üle nagu oleks ise oma esimese pooliku teinud. Ta sai muidugi kõlaritest personaalse kiituse osaliseks ka lõpetades, sest on kaitseliitlane :D Vot mis hüved veel selle hobiga kaasnevad. Lõpetades lasin natuke Kadril hinge tõmmata, siis võtsime oma asjad (selleks ajaks oli juba jooksja telk koos ja teised ootasid, et nad saaks minema minna :D) ja panime auto poole ajama, et koju sõita hea ja ägeda emotsiooniga (Kadrile veel polnud kohale jõudnud, kui suure asjaga ta hakkama sai).

Joosta kellegi teise "heaks" on väga ülim tunne, aga sellelt jooksurajalt sain ma nii palju ka iseenda jaoks. Esiteks sain ma endale väga hea tempo, millega 24h jooksul joosta. Me jooksu keskmine oli 7:07 min/km, aga ma tundsin end tempos 6:30-6:40 (+/- mõned minutid) väga mugavalt. Arvestades, et Sillamäel on lauge rada, siis see on ilmselt see tempo, millega ma jooksu võiks alustada ja vähemalt esimesed paarkümmend kilomeetrit joosta.


Teiseks ma sain enesekindluse, et ma olen võimeline oma pooliku rekordi üle jooksma. Mul isegi tuli rajal mõte, kus ma seda teha võiks. Pakun treenerile idee välja ja eks näis, kas lastakse läbi ka :D See enesekindlus laienes ka muidugi 24h jooksule. Ma jooksin pooliku ära lõpetades tundega, nagu oleks kerge lühikese trenni teinud. Mu jalad ei ole eriliselt kanged või hellad vms. Ainuke, mis häda eile peale tuli, olid hellad tallad, aga seda olid nad juba enne jooksma hakkamist telgis seismisest. Nii et ma olen pea kuu aega enne 24h jooksu sisemiselt enesekindel ja tunnen, et ma suudan ennast ületada ja selle jooksu alistada!

Ahjaa, lõpetuseks võiks veel ära mainida, et ilm oli minu jaoks ideaalne ja ürituse korralduse poole pealt pole ka väga midagi kobiseda. Kui, siis natuke selle koha pealt, et EXPO võiks ikka suurem olla ;) Oleks tahtnud batoone ja värke vaadata ja osta, aga ei midagi. Hea, et Ice power vähemalt oli, sest seda ma olin nagunii taga ajanud.


Comments

  1. Expo oli jh see aasta kuidagi mannetu, aga jooks ja ilm super

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ilm oli nii ideaaalne, kui üldse võiks tahta. Vähemalt minu jaoks :)
      Aga expo-lt jäid ikka need asicsid mind kummitama. Peab vist sportlandi nillima minema :D

      Delete

Post a Comment