"Mina ise" on tähtis!

Lapsevanemana kiputakse end tihti tahaplaanile lükkama. Justkui laste vajadused on nii palju olulisemad ja need tuleb viimse tilgani ära rahuldada enne, kui üldse enda peale mõtlemine eetiline tunduks. Kuid ütlus "happy wife, happy life" kandub üle ka peremõistesse ning õnnelik vanem on õnneliku pere alus.

Viimastel aastatel olen hakanud ma rohkem enda ja enda õnne peale mõtlema. Eriti julgeks läksin ma  viimase suvega, kus sai ütlemata palju sotsiaalseid üritusi päevakavasse paigutatud. Kellel juba kanaemaduse sensor selle peale lakke hüppas, siis ärge seda lugege, aga tihti juhtus seda ILMA lasteta. #rongaema

Mina elukaaslasena

Algas see muidugi jooksust. Jooks on see kurjajuur kõige hea juures, mis mu ellu on viimasel ajal tulnud (alustades uutest sõpradest kuni enesekindlama isiksuseni välja). Kuna joostes sain ma maitsta tunnet, mida tähendab minu enda aeg ja eneseületus, siis oli patt mitte uuesti jooksma minna.

Heade asjadega on aga nii, et süües kasvab isu ja nii mu jooksud järjest pikemaks on läinud. Üks hetk hakkas aga liiga palju aega kuluma selle enda aja doosi ja õige mahalaadimise tunde kätte saamiseks. Siis hakkasin rohkem kodust väljas käima.

Enamasti juhtus see ikka koos lastega, sest see minu aeg ei ole niivõrd puhkus lastest vaid igapäevastest kodustest kohustustest. Nii me olemegi umbes korra kuus sattunud lauamängu õhtule, mis meie pere puhul on väga hea viis nautida head seltskonda, vabamat õhkkonda ja annab võimalus natukeseks kodust välja saada.

Mina emana.

Siiski olen ma tundnud natuke puudust sellisest puhtast sõbrannatamise õhtust-päevast. Ilma lasteta, ilma meesteta (sorry, Priit 😁) olemine. Seda on viimase 10 aasta jooksul ikka maruharva juhtunud.

Seetõttu tegingi täiesti plaanivälise käigu ja panin end kirja Tallinna maratoni kolmele etapile -5km, 10km ja 21,1km. Teadsin, et kolm päeva jutti ma ei raatsiks edasi-tagasi sõita. Mis tähendas, et registreerimine kolmele jooksule oli kui arsti saatekiri toredale ajale koos sõbrannadega ja iseenda poputamisele!

Mina õpetajana

Nii ma istun praegu siin bussis. Ühtpidi põen, kuidas lapsed ilma minuta oldud saavad (absurd ju, sest mu lapsed on juba suured ja hakkajad inimesed) ja teistpidi ootan õhinaga seda vaba aega (nagu väike laps, kes saab karusellile!).

Ma tean, et mul on seda aega vaja, sest minu "mina" vajab seda. Mitte mina kui ema või elukaaslane, tütar, tudeng või õpetaja. See päris mina, kes tulebki välja vaid siis, kui selleks aega antakse. Hetkel tunnen, et selleks ongi kõige õigem aeg kätte jõudnud. Millal siis veel seda teha, kui mitte ajal, kus lapsed on turvaliselt hoitud, kodu on valvsa pilgu all, veel ei ole hullumaja tööl ega praktikabaasis ning toimumas on aasta suurim jooksupidu! 

Mina ise! 

Tulen kindlasti koju tagasi värske energia ja olemisega. Raudselt ka mõttega, et seda reisi tuleb korrata, aga küll siis tegeleme selle probleemiga, kui see käes on 😂

Comments